Egonile laskuvad elevandisuurused sipelgad puu otsast alla. Viskas peaaegu oma arvuti vastu telliskive ehmatusest.

Mul vist tuleb veel midagi täna...

Ma räägin teile Lõuna Korea tüdrukute ebaõnnest. Mitte miski ei too eestlase näole suurema naeratuse, kui asiaatide ebaõnn. Need on siis kaks Lõuna-Korea neidu, kes nüüdseks on siit lahkunud.

Nimelt ostsid nad endale 6000 dollari eest pisikese Fordi. See on üks kõige suuremaid lollusi mida oma rahaga teha. Backpaceri auto põhireegel on see, et auto võiks maksta 2000-3000 dollarit ja selle sees oleks ruumi magada. Ma ei kujuta ette, mida nemad mõtlesid, kui 65 000 krooni eest selle punni ostsid, lootsid kindalaekasse pesa teha vist. Said siis nad selle punniga nädakese ringi kihutatud, kui aga äkki juhtus paratamatu. Selles suhtes, et roolis ikkagi asiaat ja naine. Ühes isikus. Ei ole halb inimene ega midagi, kuid ma arvan, et isegi Koreas astuvad jalakäijad sõiduteest kaugemale sellist surmavat kombinatsiooni autoroolis nähes. Ühest järsemast mäest alla tulles takerdus kontsaking liiga sügavale gaasipedaali ning peagi rullus sõiduk mitmeid kordi üle katuse. Tüdrukud jäid õnneks terveks, aga nende rahakoti kohta sama väita ei saa. Kindlustuse puudumise tõttu jäi kogu see seiklus nende rahakoti kanda.

Mõni nädal hiljem ostsid nad uue auto, küll odavama ja suurema. Seda laenasid nad aga oma tuttavatele, kes takerdusid kahjuks esimesel päeval rõõmsasti kekslevasse kängurusse. Vaene loom ei ole jumala poolt loodud fordi kängururauaga sinasõprust pidama ning heitis hinge. Korea tüdrukutel tuli taas kondimootorit kasutada.

Hostelis elav austraallane Chris võttis endale uue koera. Eelmine elukas oli tal selgete närviprobleemidega pisike nähvits, kes vaimus arvas ennast olevat tõeline murdja. Oma ebastabiilse närvikava tõttu oli ta aheldatud Chrisi treileri külge loomasõbraliklt pooleteise meetri pikkuse köiega. Ühel kenal pohmellist vaevatud hommikul mõtles Chris nähvitsal veidi liikuda lasta. Selle ootamatu otsusega polnud kursis Naomi ema Rita, kes käivitas oma auto mootori ja lükkas tagurpidi käigu sisse. Seda ei saa me enam kunagi teada, kas nähvits tõesti lootis metallkoletisest jagu saada või oli lihtsalt mõni tükk maanteeraibet kummi külge jäänud. Teame vaid seda, et selles heitluses jäi tema kaotajaks. Vanaeide auto rattad lõmastasid koera.

Nüüd on aga Chrisil uus koer, kes tegeleb usinasti hosteli märgistamisega. Terve hostel haiseb nägu marutõbise kassi liivakast.

Need olid siis viimase paari kuu loomalood....

Kõige viletsamad backpackerid...

Nüüd on viimasest postitusest tubli kaks kuud saanud, ütlen täie uhkusega, et me pole selle ajaga mitte midagi märkimisväärset teinud. Ainult tööd. Arvatavasti oleme kõige viletsamad backpacerid eestist :D

Tööinimese elu on ikka kohutav. Noored, kes tahate kiiresti kodust ära saada, ütlen teile südamest, et ei tasu. Idioodid olete. Okei, kui isa käperdab ja ema peksab, siis saan aru. Aga muidu nautige kooli ja ülikooli ja kõike muud. Ja suvevaheaega. Te ei kujuta ette kui kiiresti aeg läheb tööl käies. Sellise tempoga pole ime, kui ühel hommikul ärkad 45 aastasena üles ja mõtled, et kuhu küll mu elu kadus.

Muidugi pean tõdema seda, et lihtööline austraalias võib inimese moodi elu elada. Eestis....teate isegi. Miinimunpalk on 200 eeku tunnis, see on piisav et korralikult elada. Elukallidus ja palgad on siin tasakaalus.

Aga ma räägin siis tööst. Seitse meeliülendavat nädalat veetsin ma õuna ja ploomikobaraid hõrendades. Sellist tööd tehes on füüsiliselt tunda, kuidas ajurakud igavusse kärvavad. Tööandja peaks kompensatsiooni maksma selle eest. Hästi aitavad aega sisustada audioraamatud. Paar päeva oli täitsa tore ussisõnu kuulata. Muidugi ei tasu ka üle pingutada, näiteks ühel esmaspäeval kapsaistikuid rohides panin mängima Stephen Hawkingu The Universe in a nutshell, see aga oli mu kärbunud ajurakkudele liiast. Kõik see jutt kõverast ajast ja osakeste kõikidest võimalikest teekondadest hakkas juba kapsarohimist takistama. Raamat oli muidugi inglise keeles, see tehniline inglise keel tekitas pisikese keelebarjääri. Aga olgem ausad, ka eesti keeles oleks see mulle arusaamatuks jäänud.

Täna käisime Egoniga aprikoose korjamas. Väga head magusad viljad on, muidugi pärast esimest kilo muutub maitse vastumeelseks. Nagu alati ajasin talle terve päeva iba, näiteks hirmujutte tema ja Marianne tulevikust. Vahepeal lendas ta kasti otsast kolaki alla koos oma korjamisämbrikesega, vist hakkas kõik see jutt Mariannest pähe, tal ju see kaalikas liblikaid täis siiamaani. Paar kuud tagasi lendas talle Marianne pilt koos raamiga vastu pead hommikul, kuna keegi raputas voodit.

Eelnenud nädalal ja ka järgnevatel töötan Egoniga Gary Ryani juures. See on tema pikaajaline töökoht. Nagu alati, on tegemist lahkete ja sõbralike inimestega. Nalja teeb ainult pime ja põikpäine vanamees kes ei taha tunnistada, et ta pime on. Ronib iga hommiku põllule ja pakib brokkolit. Mitte kuigi õnnestunult. Ükskord oli ta isegi traktorit juhtinud, kuid jällegi silmade puudumine takistas töö kulgu. Ega lõhna järgi vagu ei näe.

Jõulude puhul istusime teiste eestlastega õues ja tegime lõkke kohal saslõkki ning kuulasime eesti muusikat. Esimesel jõulupühal tegi Naomi jõululõuna ja toimus pakkide jagamine. Mina sain kaks purgiavajat. Ja mitte isegi konservi oma, vaid täiesti tavaliste limonaadipurkide avamiseks avaja. Tule taevas appi, kui tobe kink. Ma ise tegin ikka palju parema, kolm rotilõksu ja kümme viilu juustu. Egon sai Toy Story tuulelohe, Karli seitse mullitajat. Kõige paremad kingitused olid vast pornoajakiri ja tuub libestit.

Ahjaa, ühele sakslasele, kellel on pikk habe ja kes näeb välja täpselt nagu Jeesus kingiti Piibel.

READ THE BOOK!

or burn it

Praegu on jälle meil Egoniga netituur. See tähendab, et veame tugitoolid välja ja istume netis.

Kui mul veel midagi tähtsusetut meelde tuleb, siis kirjutan...