Sunday, December 26, 2010
Mul vist tuleb veel midagi täna...
Ma räägin teile Lõuna Korea tüdrukute ebaõnnest. Mitte miski ei too eestlase näole suurema naeratuse, kui asiaatide ebaõnn. Need on siis kaks Lõuna-Korea neidu, kes nüüdseks on siit lahkunud.
Nimelt ostsid nad endale 6000 dollari eest pisikese Fordi. See on üks kõige suuremaid lollusi mida oma rahaga teha. Backpaceri auto põhireegel on see, et auto võiks maksta 2000-3000 dollarit ja selle sees oleks ruumi magada. Ma ei kujuta ette, mida nemad mõtlesid, kui 65 000 krooni eest selle punni ostsid, lootsid kindalaekasse pesa teha vist. Said siis nad selle punniga nädakese ringi kihutatud, kui aga äkki juhtus paratamatu. Selles suhtes, et roolis ikkagi asiaat ja naine. Ühes isikus. Ei ole halb inimene ega midagi, kuid ma arvan, et isegi Koreas astuvad jalakäijad sõiduteest kaugemale sellist surmavat kombinatsiooni autoroolis nähes. Ühest järsemast mäest alla tulles takerdus kontsaking liiga sügavale gaasipedaali ning peagi rullus sõiduk mitmeid kordi üle katuse. Tüdrukud jäid õnneks terveks, aga nende rahakoti kohta sama väita ei saa. Kindlustuse puudumise tõttu jäi kogu see seiklus nende rahakoti kanda.
Mõni nädal hiljem ostsid nad uue auto, küll odavama ja suurema. Seda laenasid nad aga oma tuttavatele, kes takerdusid kahjuks esimesel päeval rõõmsasti kekslevasse kängurusse. Vaene loom ei ole jumala poolt loodud fordi kängururauaga sinasõprust pidama ning heitis hinge. Korea tüdrukutel tuli taas kondimootorit kasutada.
Hostelis elav austraallane Chris võttis endale uue koera. Eelmine elukas oli tal selgete närviprobleemidega pisike nähvits, kes vaimus arvas ennast olevat tõeline murdja. Oma ebastabiilse närvikava tõttu oli ta aheldatud Chrisi treileri külge loomasõbraliklt pooleteise meetri pikkuse köiega. Ühel kenal pohmellist vaevatud hommikul mõtles Chris nähvitsal veidi liikuda lasta. Selle ootamatu otsusega polnud kursis Naomi ema Rita, kes käivitas oma auto mootori ja lükkas tagurpidi käigu sisse. Seda ei saa me enam kunagi teada, kas nähvits tõesti lootis metallkoletisest jagu saada või oli lihtsalt mõni tükk maanteeraibet kummi külge jäänud. Teame vaid seda, et selles heitluses jäi tema kaotajaks. Vanaeide auto rattad lõmastasid koera.
Nüüd on aga Chrisil uus koer, kes tegeleb usinasti hosteli märgistamisega. Terve hostel haiseb nägu marutõbise kassi liivakast.
Need olid siis viimase paari kuu loomalood....
Kõige viletsamad backpackerid...
Nüüd on viimasest postitusest tubli kaks kuud saanud, ütlen täie uhkusega, et me pole selle ajaga mitte midagi märkimisväärset teinud. Ainult tööd. Arvatavasti oleme kõige viletsamad backpacerid eestist :D
Tööinimese elu on ikka kohutav. Noored, kes tahate kiiresti kodust ära saada, ütlen teile südamest, et ei tasu. Idioodid olete. Okei, kui isa käperdab ja ema peksab, siis saan aru. Aga muidu nautige kooli ja ülikooli ja kõike muud. Ja suvevaheaega. Te ei kujuta ette kui kiiresti aeg läheb tööl käies. Sellise tempoga pole ime, kui ühel hommikul ärkad 45 aastasena üles ja mõtled, et kuhu küll mu elu kadus.
Muidugi pean tõdema seda, et lihtööline austraalias võib inimese moodi elu elada. Eestis....teate isegi. Miinimunpalk on 200 eeku tunnis, see on piisav et korralikult elada. Elukallidus ja palgad on siin tasakaalus.
Aga ma räägin siis tööst. Seitse meeliülendavat nädalat veetsin ma õuna ja ploomikobaraid hõrendades. Sellist tööd tehes on füüsiliselt tunda, kuidas ajurakud igavusse kärvavad. Tööandja peaks kompensatsiooni maksma selle eest. Hästi aitavad aega sisustada audioraamatud. Paar päeva oli täitsa tore ussisõnu kuulata. Muidugi ei tasu ka üle pingutada, näiteks ühel esmaspäeval kapsaistikuid rohides panin mängima Stephen Hawkingu The Universe in a nutshell, see aga oli mu kärbunud ajurakkudele liiast. Kõik see jutt kõverast ajast ja osakeste kõikidest võimalikest teekondadest hakkas juba kapsarohimist takistama. Raamat oli muidugi inglise keeles, see tehniline inglise keel tekitas pisikese keelebarjääri. Aga olgem ausad, ka eesti keeles oleks see mulle arusaamatuks jäänud.
Täna käisime Egoniga aprikoose korjamas. Väga head magusad viljad on, muidugi pärast esimest kilo muutub maitse vastumeelseks. Nagu alati ajasin talle terve päeva iba, näiteks hirmujutte tema ja Marianne tulevikust. Vahepeal lendas ta kasti otsast kolaki alla koos oma korjamisämbrikesega, vist hakkas kõik see jutt Mariannest pähe, tal ju see kaalikas liblikaid täis siiamaani. Paar kuud tagasi lendas talle Marianne pilt koos raamiga vastu pead hommikul, kuna keegi raputas voodit.
Eelnenud nädalal ja ka järgnevatel töötan Egoniga Gary Ryani juures. See on tema pikaajaline töökoht. Nagu alati, on tegemist lahkete ja sõbralike inimestega. Nalja teeb ainult pime ja põikpäine vanamees kes ei taha tunnistada, et ta pime on. Ronib iga hommiku põllule ja pakib brokkolit. Mitte kuigi õnnestunult. Ükskord oli ta isegi traktorit juhtinud, kuid jällegi silmade puudumine takistas töö kulgu. Ega lõhna järgi vagu ei näe.
Jõulude puhul istusime teiste eestlastega õues ja tegime lõkke kohal saslõkki ning kuulasime eesti muusikat. Esimesel jõulupühal tegi Naomi jõululõuna ja toimus pakkide jagamine. Mina sain kaks purgiavajat. Ja mitte isegi konservi oma, vaid täiesti tavaliste limonaadipurkide avamiseks avaja. Tule taevas appi, kui tobe kink. Ma ise tegin ikka palju parema, kolm rotilõksu ja kümme viilu juustu. Egon sai Toy Story tuulelohe, Karli seitse mullitajat. Kõige paremad kingitused olid vast pornoajakiri ja tuub libestit.
Ahjaa, ühele sakslasele, kellel on pikk habe ja kes näeb välja täpselt nagu Jeesus kingiti Piibel.
READ THE BOOK!
or burn it
Praegu on jälle meil Egoniga netituur. See tähendab, et veame tugitoolid välja ja istume netis.
Kui mul veel midagi tähtsusetut meelde tuleb, siis kirjutan...
Sunday, November 7, 2010
Järjekordne nädal on mööda lennanud, aeg meenutada juhtunut.
Esmaspäeva hommikul ärkasin heas tujus, oli aeg tööle minna. Panin siis oma kaltsud selga ja söögid kotti ning hakkasin hostelist väljuma, kui vastu tuli Mikcey, kes ütles, et täna ma ei tööta. Pärast sellist meeletult positiivset uudist pidin peaaegu endale kuuli pähe laskma. Liikusin telekatuppa ja vahtisin koos püsiasukatega Orbu ja muid filme. Kogu järgnev päev venis nagu tatt.
Teisipäeval oli viimane tööpäev Nicki juures õunu pakkimas. Tulin sealt ära, sest 20 töötundi nädalas on naeruväärselt vähe. Kolmapäevast kuni laupäevani olen olnud uue töö peal, ploomide harvendamine. Tobedad ploomipuud, kasvatavad endale külge 95% rohkem vilja, kui talumees vajab. Ja loomulikult peame meie need 95% ära kiskuma. Seda tuleb teha loomulikult ülima kiiruse ja äärmise ettevaatlikusega, sest oksi ei tohi murda. Need on next years fruit, nagu farmer ütleb. Tekib selline küsimus, et kui 95% nagunii üle on, siis peaks ju mõni ärakistud oks ainult head tegema. Aga see selleks, töötunde ja raha saab korralikult. Järgmine nädal on veel seesama töö, idee järgi peaks 48 tundi tegema. Pärast seda on 2 nädalat uues istanduses.
Karli töötab eelmisest nädalast ka brokoli peal. Niiet nad kõik kolmekesi töötavad erinevates brokkolifarmides.
Niipalju tööst.
Ilm läks see nädal jahedamaks. Teisipäev ja kolmapäev olid soojad, aga ülejäänud nädal oli mõnusalt jahe. Tööd on ikka parem teha 16-17 kraadiga kui 37-38-ga. Pilvine on ka olnud teisel poolel.
Hostelis on inimesi mitmetest riikidest. Püüan anda lühida ülevaate nende eripäradest ja huvitavamatest isiksustest. Laias laastus võib jagada hosteli rahva asiaatideks ja valgeteks inimesteks.
Alustan siis asiaatidest. Neid on meie hostelis kolmest riigist: Taiwan, Lõuna-Korea, Hong-Kong. Taiwani omasid on kõige rohkem. Nemad on seltskonna mõttes kõige kasutumad, sest hoiavad alati omaette ja ei suhtle teiste rahvustega. Nende inglise keele oskus on ka enamasti allapoole arvestust. Seda juttu ei tasu võtta must-valgena, sest erandeid ikka leidub. Aga ma räägin üldmuljest. Puhtad ja lahked on õnneks. Tööd teevad suhteliselt hästi, ei virise kunagi. See ongi nende juures kõige kurvem, et nad on alandlikud ja ei julge kunagi kaevata, kui nende vastu ebaõiglane ollakse. Õnneks on enamik tööandjaid ausad ja ei peta.
Hong Kongi omasid on vähe. Nad kalduvad ka sinna Taiwanlaste poole, kuid suhtlevad mõnevõrra rohkem.
Kõige huvitavad ja lõbusamad on Lõuna Korealased. Julged ja huvitavad isiksused, kes ei karda juttu alustada, nalja teha või ennast seltskonnas lolliks teha. Kaks Lõuna-Korea tüdrukud on väga lahedad, ütlevad Tere Hommikust ja Head Ööd. :D Eesti keeles loomulikult!
Inglasi on kaks. Mina suhtlen kõige rohkem Daniga, kes on väga tšill tüüp. Sõbralik ja lahke, selline omamoodi tänapäeva hipi. Inglismaa talle eriti ei meeldi, sest ilm on dreadful ja maa on täis ennasttäis vanamoodsaid sitapäid, kellede pärast ta sealt ära tuli. Kavatseb 2012 juunis eestisse tulla. Teist inglast iseloomust Dan, kui ennastäis sitapead.
Iirlasi on ka kaks. Üks on siin hostelis olnud neli aastat. Nendest viimased kaks on riigis olnud illegaalselt. Töötab hostelis mustalt ja on enamus ajast joobes. Teise nimi on Tina ja tema on siin olnud 1.5 aastat. Päris rõõmus naine tundub, lahkub 3 nädala pärast.
Eestlasi on 10. Nad on eestlased.
Austaalsi on jällegi 2. Üks neist on Chris, kes on siin kaks aastat olnud. Ta on vist 30 aastane, aga näeb välja kui surm. Üüratud alkoholikogused on selle süüdlaseks. Iga teine päev veedab ta 3 tundi vannitoas, seda, mida ta seal teeb ei tea mitte keegi. Teine on Rick, kes on selline muhe vend.
Jätan siinkohal pooleli ja jätkan lähipäevil. Ei jõua täna kängurute paitamisest ja tulevastest pidudest kirjutada, homme kell 5:40 äratus jälle.
Cheers!
Egert
Esmaspäeva hommikul ärkasin heas tujus, oli aeg tööle minna. Panin siis oma kaltsud selga ja söögid kotti ning hakkasin hostelist väljuma, kui vastu tuli Mikcey, kes ütles, et täna ma ei tööta. Pärast sellist meeletult positiivset uudist pidin peaaegu endale kuuli pähe laskma. Liikusin telekatuppa ja vahtisin koos püsiasukatega Orbu ja muid filme. Kogu järgnev päev venis nagu tatt.
Teisipäeval oli viimane tööpäev Nicki juures õunu pakkimas. Tulin sealt ära, sest 20 töötundi nädalas on naeruväärselt vähe. Kolmapäevast kuni laupäevani olen olnud uue töö peal, ploomide harvendamine. Tobedad ploomipuud, kasvatavad endale külge 95% rohkem vilja, kui talumees vajab. Ja loomulikult peame meie need 95% ära kiskuma. Seda tuleb teha loomulikult ülima kiiruse ja äärmise ettevaatlikusega, sest oksi ei tohi murda. Need on next years fruit, nagu farmer ütleb. Tekib selline küsimus, et kui 95% nagunii üle on, siis peaks ju mõni ärakistud oks ainult head tegema. Aga see selleks, töötunde ja raha saab korralikult. Järgmine nädal on veel seesama töö, idee järgi peaks 48 tundi tegema. Pärast seda on 2 nädalat uues istanduses.
Karli töötab eelmisest nädalast ka brokoli peal. Niiet nad kõik kolmekesi töötavad erinevates brokkolifarmides.
Niipalju tööst.
Ilm läks see nädal jahedamaks. Teisipäev ja kolmapäev olid soojad, aga ülejäänud nädal oli mõnusalt jahe. Tööd on ikka parem teha 16-17 kraadiga kui 37-38-ga. Pilvine on ka olnud teisel poolel.
Hostelis on inimesi mitmetest riikidest. Püüan anda lühida ülevaate nende eripäradest ja huvitavamatest isiksustest. Laias laastus võib jagada hosteli rahva asiaatideks ja valgeteks inimesteks.
Alustan siis asiaatidest. Neid on meie hostelis kolmest riigist: Taiwan, Lõuna-Korea, Hong-Kong. Taiwani omasid on kõige rohkem. Nemad on seltskonna mõttes kõige kasutumad, sest hoiavad alati omaette ja ei suhtle teiste rahvustega. Nende inglise keele oskus on ka enamasti allapoole arvestust. Seda juttu ei tasu võtta must-valgena, sest erandeid ikka leidub. Aga ma räägin üldmuljest. Puhtad ja lahked on õnneks. Tööd teevad suhteliselt hästi, ei virise kunagi. See ongi nende juures kõige kurvem, et nad on alandlikud ja ei julge kunagi kaevata, kui nende vastu ebaõiglane ollakse. Õnneks on enamik tööandjaid ausad ja ei peta.
Hong Kongi omasid on vähe. Nad kalduvad ka sinna Taiwanlaste poole, kuid suhtlevad mõnevõrra rohkem.
Kõige huvitavad ja lõbusamad on Lõuna Korealased. Julged ja huvitavad isiksused, kes ei karda juttu alustada, nalja teha või ennast seltskonnas lolliks teha. Kaks Lõuna-Korea tüdrukud on väga lahedad, ütlevad Tere Hommikust ja Head Ööd. :D Eesti keeles loomulikult!
Inglasi on kaks. Mina suhtlen kõige rohkem Daniga, kes on väga tšill tüüp. Sõbralik ja lahke, selline omamoodi tänapäeva hipi. Inglismaa talle eriti ei meeldi, sest ilm on dreadful ja maa on täis ennasttäis vanamoodsaid sitapäid, kellede pärast ta sealt ära tuli. Kavatseb 2012 juunis eestisse tulla. Teist inglast iseloomust Dan, kui ennastäis sitapead.
Iirlasi on ka kaks. Üks on siin hostelis olnud neli aastat. Nendest viimased kaks on riigis olnud illegaalselt. Töötab hostelis mustalt ja on enamus ajast joobes. Teise nimi on Tina ja tema on siin olnud 1.5 aastat. Päris rõõmus naine tundub, lahkub 3 nädala pärast.
Eestlasi on 10. Nad on eestlased.
Austaalsi on jällegi 2. Üks neist on Chris, kes on siin kaks aastat olnud. Ta on vist 30 aastane, aga näeb välja kui surm. Üüratud alkoholikogused on selle süüdlaseks. Iga teine päev veedab ta 3 tundi vannitoas, seda, mida ta seal teeb ei tea mitte keegi. Teine on Rick, kes on selline muhe vend.
Jätan siinkohal pooleli ja jätkan lähipäevil. Ei jõua täna kängurute paitamisest ja tulevastest pidudest kirjutada, homme kell 5:40 äratus jälle.
Cheers!
Egert
Tuesday, November 2, 2010
Esimene kuu!
Tere jälle!
Võtsin viitsimise kokku ja otsustasin mõned read kirja panna üle pika aja.
Praegu olen ma õues, hosteli omaniku maja ees, sest siin on kõige kiirem internet! Kell on 21:00 ja temperatuuri on umbes 20 kraadi. Manjimupis hakkab suvi kiirelt peale tungima. Alles mõned päevad tagasi pidid õhtul jopega väljas käima, nüüd on särgiväel täitsa okei. Täna päeval küündis õhutemperatuur varjus 30 kraadini, päikese käes 10 kraadi rohkem.
Eelmine kord jätsin rääkimata seda, mida me Perthis tegime. Vabandan ette, kui ma midagi kordan, sest kirjutan blogi offalainis ja pole eelmist postitust silme ees. Perthi jõudes selgus, et Austraalias oli koolivaheaeg ja mingi rahvuspüha, niiet hostelit leida oli peaaegu võimatu. äbu suure õnne leidsime viimasel hetkel koha, kus oli vabu voodeid. Nimi oli Ocan Beach Backpackers, väga mõnus koht, ookeanist 100 meetrit. Magasime ruumikas toas, kus oli 5 inimest peale meie. Põhimõtteliselt magasime lõunast järgmise päeva hommikuni, sest lennuväsimus oli nii suur. Järgmise öö veetsime lennujaamas ja ootasime Margust. Kolmanda päeva lõunal saime uude hosteli, seekord siis Black Swan Barracks. Koht ei olnud küll nii puhas, kui Ocean Beach, aga käras küll. Hea oli see, et saime need 2 ööd veeta neljakesti 8 inimese toas.
Kuna see hostel asutses Perthi hiinalinna piiril, võib öelda ka gettos, siis tekkis meil kohe esimesel hommikul ohtlik olukord. Ületades hosteli lähedal teed tahtsime veenduda, et meil on selleks õigus. Ristmikule oli jõudmas punane pikap ja me ei teadnud, kas me võime üle minema või peame ootama. Vaatasime kõik punnsilmil seda autot ja ületasime tee. Järsku tõmbas punane pikap teisele poole tänavat seisma ja välja tuli asiaadist gettovend, kes nähtavasti oli eile õhtust veel purjus ja peale selle parajasti härga täis. Vend oli väga ärritatud sellest, et me tema uhket tõlda julgesime oma silmapilkudega rüvetada. Õnneks suutsime härja maha rahustada ja pääsesime seekord külma tera embusest. Või kuuma kuuli.
Perthis külastasime botaanikaaeda, mis on nii suur, et selle läbivaatamiseks kuluks nädal ja läbiuurimiseks kuid. Edith Maasik oleks seal paradiisis. Teel sinna kohtasime hulgi tervisesportlasi, kes meid kõiki teretasid.
Söömas käisime põhiliselt mäkis ja meeled olid murest kurnatud, sest rahad hakkasid lõppema ja tööd silmapiiril polnud. Viimased kaks ööd Perthis veetsime taas Ocean Citys, kuhu seekord võtsime nelja inimese eratoa. See oli vist parim koht, kus ööbinud oleme. Toal oli oma wc ja dušš. Üks voodi oli kahekohaline. Ma käsin õhtutel üksi ookeani ääres jalutamas. Teisel päeval oli nii võimas tuul ja lained, et need pritsisid üle kõrge muuli.
Nüüd vahetan teemat ja pajatan Austaalia elust. Ilm on siin ütlemata selgelt soojem. Soojem kui eestis siis. Autod sõidavad valel pool teed koguaeg(KEEP LEFT!) Toidud on ka teistsuguse maitsega.
Kurat, suured äblikud ja imelikud putukad kukuvad ülevalt varikatuse peale klaviatuurile :D
Saial on imelik kõrvalmaitse igatahes. Vorsti ka siin eriti ei sööda. Viinereid pole olemaski. Liha ja grilltooted on kõik punased, see tähendab, et marinaadis lihatooteid ei ole eriti. Hea on see sellepärast, et siis näed, kas liha, mida sa ostad on värske. Toiduhindadest umbkaudne ülevaade eesti kroonides.
Sai: 17 krooni
Kartulakilo: 35 krooni
Kilo juustu: 80 krooni
Kilo vorsti: 70 krooni
Kilo sibulat: 35 krooni
Kilo liha: 200 krooni
Kiirmakaronid: 4 krooni
Arbuusikilo: 20 krooni
0.5 Coca Cola: 30 krooni
Pudel viina: 400 krooni
Rumm, viski: 300-400 krooni
Õlu 375 ml purgid 30 tk: 400 krooni
Vein 4 l: 180 krooni
Muna 10 : 30 krooni
Meie menüü on olnud suhteliselt stabiilne siin Majimupis. Tänane roog oli makaronid juustuga ja kalapulgad. Mitu korda oleme teinud spagette või makarone juustu ja vorstitükkidega. Eile oli ahjukartul ja ahjukana. Praekatrulit oleme teinud, keedukartulit hakklihakastmega kaks korda. Mõned õhtud, kui keegi pole viitsinud kokata oleme lihtsalt kiirmakarone söönud. Muna ka loomulikult.
Austraalia inimesed on kõik väga sõbralikud ja toredad. Ma mõtlen loomulikult austraalasi, mitte immigrante ja muid elukaid. Kui tühjal tänaval tuleb sulle inimene vastu, siis ta teretab sind. Iga päev küsitakse; How are you? Kui eestis arvatakse, et inimesel on midagi viga siis, kui ta naeratades tööle tuleb, siis siin on see teistpidi. Minu ülemus vist küsis peaaegu iga hommiku, et miks ma ei naerata. Rongides on tavaline see, et kõrvuti istuvad võõrad inimesed räägivad üksteisega. Perthis püüdis mingi härrasmees ühte daami ära sebida. Ei õnnestunud.
Me kõik töötame siin vahelduva eduga. Margus on ikka brokkoli korjaja, pakkija ning abitööline. Egon käis vahepeal Abduli juures viinamarjaistikuid katkumas.(Selle Abduli, kes lahkelt Afganistaani rahvamuusikat oma bussis naeruväärselt valjul helitjugevusel laseb). Nüüd käisid nad Karliga brokkolit korjamas. Homme lähevad Naomi juurde linna tööle. Mina tulin täna oma senisest töökohast ära, kuna ei saanud seal piisavalt töötunde. Pealegi oli seal palk väike. Kahju on, sest seal töötamine oli väga mõnus. Ülemus ja ta isa, kes seal ka töötasid olid ülitoredad. Ükskord isegi tegid mulle ja Circlile( Hong Kongi tüdrjuk, kellega koos töötasin) lõuna mis koosnes suurest lihakäntsakast, kolmest kotletist, kahest praemunast ja kuklist. Peale panid magustat tšillikastet. Kõige parem kõhutäis, mis austraalias saanud olen. Töö oli väga mitmekesine ja mis kõige tähtsam, see oli sees. Päikest ei olnud. Aga kahjuks oli nii, et töötunde sain esimesel nädalal normaalselt, kuid edaspidi sain palju vähem, kui oleks tahtnud.
Niisiis homsest hakkan väljas ka vist viinamarjaistikuid kitkuma. Nonii, nüüd ronib üks kena ämblikuplika ekraani peal. Moskiitoparv tiirutab ka lambi ümber. Niipalju siis tööst.
Üleeile ma assisteerisin Egonit lennukipiletite ostmisel. Tuleb ta tagasi 8. märtsi paiku, et minna Mariannega 100 päeva ballile. Mina ise tulen praeguste plaanide kohaselt tagasi umbes 24. märtsil. Kohal olen kindlasti aprilli esimesel nädalal.
Nagu te kõik juba facebookist nägite, toimus meil laupäeval halloweenipidu. Hommikul läksime Manjimupi ja lõunal Bridgetowni kostüüme laenutama. Karli riietas ennast Harry Potteriks. Minul Egonil ja Margusel ei õnnestunud laenutus erinevatel delikaatsetel põhjustel. Pidu algas vaikselt. Kokkuleppitud algus oli kell 8, kuid käima läks alles poole kümnest. Peale halloweeni oli ka see õhtu rahvusvaheliste toitude õhtu. Me tegime igivana eestlase rahvusrooga: Grillkana. Sakslased tõid laulale šnitšlid, keegi tegi küpsisetorti jäätisega, kananuggetid, sojakastmes splagetid. Teised eestlased tegid makaronisalatit ja täidetud mune. Toite oli muidugi rohkem. Kella poole kümnest avas Naomi baarikülmkapi, kuhu oli tangitud suurtes kogustes õlut ja veini. Pärast seda hakkas pidu sujuma. Veinikoksid kadusid kiiresti ja aeg lendas. Peagi oli kell 11 ja algas piljarditorniir. Kõik peolised andisd 2 dollarit võidufondi. Võitja sai lõpuks 60 dollarit. Teine koht pudeli veini ja hosteli kohvikruusi. Igal ühel oli 3 punkti, kordamööda löödi. Kes lõi mööda, kaotas punkti, kes sisse, säilitas skoori. Mängu võitsid lõpuks eestlased.
Pärast seda oli kell umbes 12. Ma haarasin läpaka ja ostsin pool tundi netiaega, mille ma veetsin Anniga webcamides Naomi maja ees. Egon oli selleks ajaks juba kapsas. Mina olin poole piljardi pealt joomise lõpetanud, aga tema hakkas asiaatidega õlut jooma. Selleks ajaks, kui me veebikaga rääkima hakkasime, polnud temast enam suhtlejat. Võtis jalad selga, väetas lillepeenra ja keeras tuttu. Ma lõpetasin vestluse ja pöördusin 1 ajal tagasi hostelisse. Peoruumis istusid Jonas( sakslane) ja Mickey (Iirlane). Pidasime nendega peaaegu 4 tundi vestlust ajaloost ja poliitikast ja juutidest ja iiri rahvavabstusarmeest ja sellistest asjadest. Samal ajal lakkusin austraalia õlut, mis oli nagu eesti oma, ainult maitsetum. Kella poole viie ajal keerasin magama.
Nonii, nüüd vist aitab selleks korraks.
Tervitustega, Egert!
Võtsin viitsimise kokku ja otsustasin mõned read kirja panna üle pika aja.
Praegu olen ma õues, hosteli omaniku maja ees, sest siin on kõige kiirem internet! Kell on 21:00 ja temperatuuri on umbes 20 kraadi. Manjimupis hakkab suvi kiirelt peale tungima. Alles mõned päevad tagasi pidid õhtul jopega väljas käima, nüüd on särgiväel täitsa okei. Täna päeval küündis õhutemperatuur varjus 30 kraadini, päikese käes 10 kraadi rohkem.
Eelmine kord jätsin rääkimata seda, mida me Perthis tegime. Vabandan ette, kui ma midagi kordan, sest kirjutan blogi offalainis ja pole eelmist postitust silme ees. Perthi jõudes selgus, et Austraalias oli koolivaheaeg ja mingi rahvuspüha, niiet hostelit leida oli peaaegu võimatu. äbu suure õnne leidsime viimasel hetkel koha, kus oli vabu voodeid. Nimi oli Ocan Beach Backpackers, väga mõnus koht, ookeanist 100 meetrit. Magasime ruumikas toas, kus oli 5 inimest peale meie. Põhimõtteliselt magasime lõunast järgmise päeva hommikuni, sest lennuväsimus oli nii suur. Järgmise öö veetsime lennujaamas ja ootasime Margust. Kolmanda päeva lõunal saime uude hosteli, seekord siis Black Swan Barracks. Koht ei olnud küll nii puhas, kui Ocean Beach, aga käras küll. Hea oli see, et saime need 2 ööd veeta neljakesti 8 inimese toas.
Kuna see hostel asutses Perthi hiinalinna piiril, võib öelda ka gettos, siis tekkis meil kohe esimesel hommikul ohtlik olukord. Ületades hosteli lähedal teed tahtsime veenduda, et meil on selleks õigus. Ristmikule oli jõudmas punane pikap ja me ei teadnud, kas me võime üle minema või peame ootama. Vaatasime kõik punnsilmil seda autot ja ületasime tee. Järsku tõmbas punane pikap teisele poole tänavat seisma ja välja tuli asiaadist gettovend, kes nähtavasti oli eile õhtust veel purjus ja peale selle parajasti härga täis. Vend oli väga ärritatud sellest, et me tema uhket tõlda julgesime oma silmapilkudega rüvetada. Õnneks suutsime härja maha rahustada ja pääsesime seekord külma tera embusest. Või kuuma kuuli.
Perthis külastasime botaanikaaeda, mis on nii suur, et selle läbivaatamiseks kuluks nädal ja läbiuurimiseks kuid. Edith Maasik oleks seal paradiisis. Teel sinna kohtasime hulgi tervisesportlasi, kes meid kõiki teretasid.
Söömas käisime põhiliselt mäkis ja meeled olid murest kurnatud, sest rahad hakkasid lõppema ja tööd silmapiiril polnud. Viimased kaks ööd Perthis veetsime taas Ocean Citys, kuhu seekord võtsime nelja inimese eratoa. See oli vist parim koht, kus ööbinud oleme. Toal oli oma wc ja dušš. Üks voodi oli kahekohaline. Ma käsin õhtutel üksi ookeani ääres jalutamas. Teisel päeval oli nii võimas tuul ja lained, et need pritsisid üle kõrge muuli.
Nüüd vahetan teemat ja pajatan Austaalia elust. Ilm on siin ütlemata selgelt soojem. Soojem kui eestis siis. Autod sõidavad valel pool teed koguaeg(KEEP LEFT!) Toidud on ka teistsuguse maitsega.
Kurat, suured äblikud ja imelikud putukad kukuvad ülevalt varikatuse peale klaviatuurile :D
Saial on imelik kõrvalmaitse igatahes. Vorsti ka siin eriti ei sööda. Viinereid pole olemaski. Liha ja grilltooted on kõik punased, see tähendab, et marinaadis lihatooteid ei ole eriti. Hea on see sellepärast, et siis näed, kas liha, mida sa ostad on värske. Toiduhindadest umbkaudne ülevaade eesti kroonides.
Sai: 17 krooni
Kartulakilo: 35 krooni
Kilo juustu: 80 krooni
Kilo vorsti: 70 krooni
Kilo sibulat: 35 krooni
Kilo liha: 200 krooni
Kiirmakaronid: 4 krooni
Arbuusikilo: 20 krooni
0.5 Coca Cola: 30 krooni
Pudel viina: 400 krooni
Rumm, viski: 300-400 krooni
Õlu 375 ml purgid 30 tk: 400 krooni
Vein 4 l: 180 krooni
Muna 10 : 30 krooni
Meie menüü on olnud suhteliselt stabiilne siin Majimupis. Tänane roog oli makaronid juustuga ja kalapulgad. Mitu korda oleme teinud spagette või makarone juustu ja vorstitükkidega. Eile oli ahjukartul ja ahjukana. Praekatrulit oleme teinud, keedukartulit hakklihakastmega kaks korda. Mõned õhtud, kui keegi pole viitsinud kokata oleme lihtsalt kiirmakarone söönud. Muna ka loomulikult.
Austraalia inimesed on kõik väga sõbralikud ja toredad. Ma mõtlen loomulikult austraalasi, mitte immigrante ja muid elukaid. Kui tühjal tänaval tuleb sulle inimene vastu, siis ta teretab sind. Iga päev küsitakse; How are you? Kui eestis arvatakse, et inimesel on midagi viga siis, kui ta naeratades tööle tuleb, siis siin on see teistpidi. Minu ülemus vist küsis peaaegu iga hommiku, et miks ma ei naerata. Rongides on tavaline see, et kõrvuti istuvad võõrad inimesed räägivad üksteisega. Perthis püüdis mingi härrasmees ühte daami ära sebida. Ei õnnestunud.
Me kõik töötame siin vahelduva eduga. Margus on ikka brokkoli korjaja, pakkija ning abitööline. Egon käis vahepeal Abduli juures viinamarjaistikuid katkumas.(Selle Abduli, kes lahkelt Afganistaani rahvamuusikat oma bussis naeruväärselt valjul helitjugevusel laseb). Nüüd käisid nad Karliga brokkolit korjamas. Homme lähevad Naomi juurde linna tööle. Mina tulin täna oma senisest töökohast ära, kuna ei saanud seal piisavalt töötunde. Pealegi oli seal palk väike. Kahju on, sest seal töötamine oli väga mõnus. Ülemus ja ta isa, kes seal ka töötasid olid ülitoredad. Ükskord isegi tegid mulle ja Circlile( Hong Kongi tüdrjuk, kellega koos töötasin) lõuna mis koosnes suurest lihakäntsakast, kolmest kotletist, kahest praemunast ja kuklist. Peale panid magustat tšillikastet. Kõige parem kõhutäis, mis austraalias saanud olen. Töö oli väga mitmekesine ja mis kõige tähtsam, see oli sees. Päikest ei olnud. Aga kahjuks oli nii, et töötunde sain esimesel nädalal normaalselt, kuid edaspidi sain palju vähem, kui oleks tahtnud.
Niisiis homsest hakkan väljas ka vist viinamarjaistikuid kitkuma. Nonii, nüüd ronib üks kena ämblikuplika ekraani peal. Moskiitoparv tiirutab ka lambi ümber. Niipalju siis tööst.
Üleeile ma assisteerisin Egonit lennukipiletite ostmisel. Tuleb ta tagasi 8. märtsi paiku, et minna Mariannega 100 päeva ballile. Mina ise tulen praeguste plaanide kohaselt tagasi umbes 24. märtsil. Kohal olen kindlasti aprilli esimesel nädalal.
Nagu te kõik juba facebookist nägite, toimus meil laupäeval halloweenipidu. Hommikul läksime Manjimupi ja lõunal Bridgetowni kostüüme laenutama. Karli riietas ennast Harry Potteriks. Minul Egonil ja Margusel ei õnnestunud laenutus erinevatel delikaatsetel põhjustel. Pidu algas vaikselt. Kokkuleppitud algus oli kell 8, kuid käima läks alles poole kümnest. Peale halloweeni oli ka see õhtu rahvusvaheliste toitude õhtu. Me tegime igivana eestlase rahvusrooga: Grillkana. Sakslased tõid laulale šnitšlid, keegi tegi küpsisetorti jäätisega, kananuggetid, sojakastmes splagetid. Teised eestlased tegid makaronisalatit ja täidetud mune. Toite oli muidugi rohkem. Kella poole kümnest avas Naomi baarikülmkapi, kuhu oli tangitud suurtes kogustes õlut ja veini. Pärast seda hakkas pidu sujuma. Veinikoksid kadusid kiiresti ja aeg lendas. Peagi oli kell 11 ja algas piljarditorniir. Kõik peolised andisd 2 dollarit võidufondi. Võitja sai lõpuks 60 dollarit. Teine koht pudeli veini ja hosteli kohvikruusi. Igal ühel oli 3 punkti, kordamööda löödi. Kes lõi mööda, kaotas punkti, kes sisse, säilitas skoori. Mängu võitsid lõpuks eestlased.
Pärast seda oli kell umbes 12. Ma haarasin läpaka ja ostsin pool tundi netiaega, mille ma veetsin Anniga webcamides Naomi maja ees. Egon oli selleks ajaks juba kapsas. Mina olin poole piljardi pealt joomise lõpetanud, aga tema hakkas asiaatidega õlut jooma. Selleks ajaks, kui me veebikaga rääkima hakkasime, polnud temast enam suhtlejat. Võtis jalad selga, väetas lillepeenra ja keeras tuttu. Ma lõpetasin vestluse ja pöördusin 1 ajal tagasi hostelisse. Peoruumis istusid Jonas( sakslane) ja Mickey (Iirlane). Pidasime nendega peaaegu 4 tundi vestlust ajaloost ja poliitikast ja juutidest ja iiri rahvavabstusarmeest ja sellistest asjadest. Samal ajal lakkusin austraalia õlut, mis oli nagu eesti oma, ainult maitsetum. Kella poole viie ajal keerasin magama.
Nonii, nüüd vist aitab selleks korraks.
Tervitustega, Egert!
Monday, October 18, 2010
Esimesed nädalad!
Tere, mina olen Egert! :)
Lõpuks on mul natukene aega, et kodustele pikem ülevaade anda sellest, mida me siin kaugel maal kaks nädalat teinud oleme. Praegu istun Manjimupi linna väikeses kohhvikus, vaatan põletavat kevadpäikest ja sinitavast ning joon imehead lattet.
Sõit Austraaliasse oli pikk ja väsitav. Ma võin ausalt öelda, et vihkan lennujaamasid. Lennukeid ka. Ja neid kuradi väikeseid asiaate, kes lennukis su kõrvale istuvad ja magama jäädes leiavad, et just sinu õlg on kõige sobiam koht oma pea paigutamiseks. Aga nüüd siis minekust/tulekust pikemalt.
Sandri kuldratsuga jõudsime hommikul külma, vihmasesse ja tuulisesse Riiga. Lennujaamas ootasime mõned minutid, toimus pisaraterohke hüvastijätt Madliga (Madli valas pisaraid kõigi eest) Väravatest sisse läinud, pidime veel tunnikese passima ja siis algaski sõit. Lennuk oli logisev Ryanairi Boeing 747, mis oli naeruväärselt kitsas ja robustne. Õhkutõustes lennuk värises ja rappus, maandudes kostus kõlaritest võidufanfaare ja rahvas plaksutas. Kusjuures Ryanairi lennuk oli ainuke, kus maandumisel plaksutati. Muidugi võrreldes teiste õhusõidukitega, mida kasutasime, oli see kõige viletsam, niiet aplaus oli asja eest.
Londoni Stansteadi lennujaamas veetsime 12 närust tundi. Ilm oli sama sitt nagu Riias, ainult soojem oli. Ja need raisad küsivad seal lennujaamas iga asja eest raha. Ainult peldikus saad tasuta käia. Kahjujs on seal üks immigrant, kes seda 24/7 küürib ja sind ebamugavalt põrnitseb kui asja ajad. Igatahes väga igav ja piinav oli seal olla. Lõpuks keskööl hakkas meie Airasia lennuk õhku tõusma. Ees ootasid 12 fantastilist ja tundeküllast tundi kitsas lennukis. Nendel ma pikemalt ei peatu. Ainult sellel, et mingi aasia tibi jäi mu õla peale magama koguaeg.
Kuala Lumpurisse jõudes lõi troopiline kuum õhk näod kõigil märjaks. Sõime seal mäkis ja hiina restoranis. Egon tellis esimest korda elus hiina toitu. Enam ta seda ei tee. Kunagi. Mõned tunnid läksid üpris kiiresti ja peagi lahkusime Mina, Egon ja Karli Austraalia poole. Margus jäi kaheks pävaks Kuala Lumpurisse. Nüüd ei taha Margus enam minna Kuala Lumpurisse. Kunagi. Lennukis algasid viimased kuus tundi sõitu, mis venisid nagu ilge tatt. Kõik kes pole veel lennukiga lennanud, ärge tahtke ka. Kui te just esimeses klassis ei lenda, siis pole seal midagi huvitavat.
Lõpuks, pärast 25 tundi lendamist ja 20 tundi lennujaamu jõudsime me Austraalia pinnale. Käisime läbi passikontrollist ja pagasikontrollist ning astusime lennujaama eesruumi. Me olime surmväsinud. Elusees pole ma sellist uimasust tundnud. Õnneks tuli meiega rääkima kohe üks vanem naisterahvas, kes töötas vabatahtlikuna. Tuli välja, et hetkel oli Austraalias mingid pühad ja veel koolivaheaeg, niiet magamiskohta pidi olema võimatu leida. Helistasime läbi päris palju kohti ja lõpuks läbi ime leidsime ühe hosteli. Võtsime lennujaamast takso ja sõitsime hosteli. Egon ja Karli magasid tagaistmel, ma püüdsin ees istmel ärkvel olla. See oli piin, taksojuht vaatas küll imelikult, sest ma püüdsin täiest väest keskenduda ja mitte magama jääda, aga mu pea lihtsalt kukkus sülle mitu korda. Vist arvas, et olen mingi tableti all.
Hostel oli kena ja seal me magasime enam-vähem 12 hommikul järgmise hommikuni. Sealt läksime lennujaama Margust ootama. Veetsime seal ühe põneva öö. (Ironyy....) Margus saabus varahommikul ja lennujaamast liikusime uude hosteli, mis polnud nii hea kui eelmine, aga kõlbas.
Lubage mul nüüd mõni päev linas tiirutamist ja asjaajamist vahele jätta, sest järjest nii pikka juttu on raske kirjutada ja läpal saab aku ka tühjaks muidu.
Olnud viis päeva Perthis ja suured summad raha söögi peale raisanud leidsime lõpuks tööhosteli, kellel ruumi oli. See asub Perthist 300 kilti lõunas, Manjimupi linna lähedal. Hostelisse jõudes juhatati meid tuppa, mis oli suhteliselt kitsas ja ülerahvastatud. Tegime oma voodid üles ja läksime magama. Vähemalt püüdsime minna. Esimese öö magasin ma ühe suure Taiwani tüdruku peal. (Ülemisel naril, kes aru ei saanud). Ja ma ütlen, et tema teeb norskamises silmad ette ka vanaisale. Sellel näitsikul o meditsiiniline probleem, ma ütlen. Ja ta ei norsanud isegi korrapäraselt, vaid vahepeal vaiksemalt, siis oleks talle nagu mingi lkimp kurku jäänud. Kõige ägedamad olid tema plahvatused. Hetkeks oli vaikus ja siis äkitselt mattis kõuekõmin terve toa. Hämmastav naine. Praeguseks oleme mia ja Margus juba teises toas, kus paremini magada saab. Egonil ja Karlil pole selle norskamisega probleeme.
Esimene töö aussis tuli kähku. Juba järgmisel päeval kärutati meid kella viieks hommikul linna, kus jäime Abduli ootama. Nimelt on hostelis selline süsteem, et nemad otsivad sulle töö ja viivad sind töökohta või kuhugi, kust sind boss peale võtab. Abdul on üks imeliku huumorisoonega varastes neljakümnendates aastates kaltsupea. See päev magas ta sisse, niiet pidime ootama pool tundi linnas. Lõpuks vuras ta oma imebussiga parklasse ka me astusime sisse. Tee peal pani ta oma lemmikmuusikat, mis Marguse ja Egoni naerma ajas. Minuarust oli see veidi ebaviisakas. Muidugi ei ole Abduli lemmikmuusika tänapäeva popmuusika, vaid möödnunud sajandi india popmuusika. Või Araabia, kurat teab. Igatahes see tsungatsanga mängib tal koguaeg.
Esimene töö oli viinamarjaistikute istutamine. Tegime seda viis tundi ja sõitsime vahvate viiside saatel tagasi hostelisse. Käes oli reede ja otsustasime seda tähsistada odava austraalia veiniga( Mis polegi nii odav:D) Inimesed hostelis on sõbralikud ja toredad, ainult asiaate on liiga palju. Nad ei suhtle eriti teiste rahvustega. Õnneks on seal veel 5 eestalst, kellest kahega me päris hästi läbi saame. Ja muidugi inglane Dan, ja paar sakslast. Nendega suhtleme ka. Inimesi on kukku 50 hostelis. Hosteli juhataja on Naomi. Selline korpulentne, umbes 30 aastane naisterahvas, ülimalt tore ja sõbralik ja aus. Talle meeldivad naised muideks. Pole veel ühtegi ta tüdruksõpra näinud.
Aga igatahes me jõime ja nautisime see õhtu. Magama läksime pärast südaööd. Hommikul kell viis tormas Naomi meie tuppa ja ütles, et üks eestlane on alt ära hüpanud ja tal on kedagi tööle vaja. Ainuke, kes jõudis reageerida oli Egon ja tema oli ka esimene, kes meist püsiva töö peale sai. Egon on meil kartulikottide tõstja. Boss on ta tööga väga rahul, kiidab teistele töölistele pidevalt. Tööpäevad on tal pikad, 12 tunnised. Aga selle eest saab ja jälle teenida korralikult.
Mina sain eelmine esmaspäev ühe toreda farmeri juurde tööle, nimeks on tal Nick. Naine on tal pooleestane kusjuures. Ma töötan õnneks sees ja pakin õunu. Kõigepealt teen klammerdajaga kastid, siis panen õunad kasti, siis märgin kastile, mis suuruses õunad seal on, järgmisena teibin kastid kinni ja laon alusele. Kui alus on kaste täis siis panen igale kastile kleepeka ja templi. Kõige lõpuks loen alusel olevad kastit üle ja teen saatelehe moodi asja. Töö on kiire, aga kollektiiv ja töökoht on super. Koos minuga käib sela tööl veel Taiwani tüdruk Circle. ( Kõikidel asiaatitel on inglise nimed austraalias olles) Rääksin talle ükspäev eesti ajaloost, kliimast ja näitasin eesti raha. Erinevalt paljudest teistest asiaatidest, saab tema ka aru, mida ma räägin. Ainult mõned sõnad vajasid pikemat seletamist. Näiteks okupatsioon ja male( Kes on 5 kroonise peal? :D)
Karli sai täna uue farmeri juurde üksi tööle. Naomi ütles, et ta värvib puuoksi, see peaks meie aednikule väga sobiv töö olema. Margus sai eilsest brokkolit puhastama ja hakkima. Ta saab iga hommik ja õhtu hosteli autoga tööle ja sealt tagasi sõita.
Kuna mul on netis vaja veel asju ajada ja akut veel 40 minutit, siis ma lõpetan selle sissekande. Kirjutada oleks veel paljust, aga hostelis on nett väga kallis ja töö tõttu ei satu linna ka eriti.
Päikest teile sinna eestisse
No worries!
Egert
Lõpuks on mul natukene aega, et kodustele pikem ülevaade anda sellest, mida me siin kaugel maal kaks nädalat teinud oleme. Praegu istun Manjimupi linna väikeses kohhvikus, vaatan põletavat kevadpäikest ja sinitavast ning joon imehead lattet.
Sõit Austraaliasse oli pikk ja väsitav. Ma võin ausalt öelda, et vihkan lennujaamasid. Lennukeid ka. Ja neid kuradi väikeseid asiaate, kes lennukis su kõrvale istuvad ja magama jäädes leiavad, et just sinu õlg on kõige sobiam koht oma pea paigutamiseks. Aga nüüd siis minekust/tulekust pikemalt.
Sandri kuldratsuga jõudsime hommikul külma, vihmasesse ja tuulisesse Riiga. Lennujaamas ootasime mõned minutid, toimus pisaraterohke hüvastijätt Madliga (Madli valas pisaraid kõigi eest) Väravatest sisse läinud, pidime veel tunnikese passima ja siis algaski sõit. Lennuk oli logisev Ryanairi Boeing 747, mis oli naeruväärselt kitsas ja robustne. Õhkutõustes lennuk värises ja rappus, maandudes kostus kõlaritest võidufanfaare ja rahvas plaksutas. Kusjuures Ryanairi lennuk oli ainuke, kus maandumisel plaksutati. Muidugi võrreldes teiste õhusõidukitega, mida kasutasime, oli see kõige viletsam, niiet aplaus oli asja eest.
Londoni Stansteadi lennujaamas veetsime 12 närust tundi. Ilm oli sama sitt nagu Riias, ainult soojem oli. Ja need raisad küsivad seal lennujaamas iga asja eest raha. Ainult peldikus saad tasuta käia. Kahjujs on seal üks immigrant, kes seda 24/7 küürib ja sind ebamugavalt põrnitseb kui asja ajad. Igatahes väga igav ja piinav oli seal olla. Lõpuks keskööl hakkas meie Airasia lennuk õhku tõusma. Ees ootasid 12 fantastilist ja tundeküllast tundi kitsas lennukis. Nendel ma pikemalt ei peatu. Ainult sellel, et mingi aasia tibi jäi mu õla peale magama koguaeg.
Kuala Lumpurisse jõudes lõi troopiline kuum õhk näod kõigil märjaks. Sõime seal mäkis ja hiina restoranis. Egon tellis esimest korda elus hiina toitu. Enam ta seda ei tee. Kunagi. Mõned tunnid läksid üpris kiiresti ja peagi lahkusime Mina, Egon ja Karli Austraalia poole. Margus jäi kaheks pävaks Kuala Lumpurisse. Nüüd ei taha Margus enam minna Kuala Lumpurisse. Kunagi. Lennukis algasid viimased kuus tundi sõitu, mis venisid nagu ilge tatt. Kõik kes pole veel lennukiga lennanud, ärge tahtke ka. Kui te just esimeses klassis ei lenda, siis pole seal midagi huvitavat.
Lõpuks, pärast 25 tundi lendamist ja 20 tundi lennujaamu jõudsime me Austraalia pinnale. Käisime läbi passikontrollist ja pagasikontrollist ning astusime lennujaama eesruumi. Me olime surmväsinud. Elusees pole ma sellist uimasust tundnud. Õnneks tuli meiega rääkima kohe üks vanem naisterahvas, kes töötas vabatahtlikuna. Tuli välja, et hetkel oli Austraalias mingid pühad ja veel koolivaheaeg, niiet magamiskohta pidi olema võimatu leida. Helistasime läbi päris palju kohti ja lõpuks läbi ime leidsime ühe hosteli. Võtsime lennujaamast takso ja sõitsime hosteli. Egon ja Karli magasid tagaistmel, ma püüdsin ees istmel ärkvel olla. See oli piin, taksojuht vaatas küll imelikult, sest ma püüdsin täiest väest keskenduda ja mitte magama jääda, aga mu pea lihtsalt kukkus sülle mitu korda. Vist arvas, et olen mingi tableti all.
Hostel oli kena ja seal me magasime enam-vähem 12 hommikul järgmise hommikuni. Sealt läksime lennujaama Margust ootama. Veetsime seal ühe põneva öö. (Ironyy....) Margus saabus varahommikul ja lennujaamast liikusime uude hosteli, mis polnud nii hea kui eelmine, aga kõlbas.
Lubage mul nüüd mõni päev linas tiirutamist ja asjaajamist vahele jätta, sest järjest nii pikka juttu on raske kirjutada ja läpal saab aku ka tühjaks muidu.
Olnud viis päeva Perthis ja suured summad raha söögi peale raisanud leidsime lõpuks tööhosteli, kellel ruumi oli. See asub Perthist 300 kilti lõunas, Manjimupi linna lähedal. Hostelisse jõudes juhatati meid tuppa, mis oli suhteliselt kitsas ja ülerahvastatud. Tegime oma voodid üles ja läksime magama. Vähemalt püüdsime minna. Esimese öö magasin ma ühe suure Taiwani tüdruku peal. (Ülemisel naril, kes aru ei saanud). Ja ma ütlen, et tema teeb norskamises silmad ette ka vanaisale. Sellel näitsikul o meditsiiniline probleem, ma ütlen. Ja ta ei norsanud isegi korrapäraselt, vaid vahepeal vaiksemalt, siis oleks talle nagu mingi lkimp kurku jäänud. Kõige ägedamad olid tema plahvatused. Hetkeks oli vaikus ja siis äkitselt mattis kõuekõmin terve toa. Hämmastav naine. Praeguseks oleme mia ja Margus juba teises toas, kus paremini magada saab. Egonil ja Karlil pole selle norskamisega probleeme.
Esimene töö aussis tuli kähku. Juba järgmisel päeval kärutati meid kella viieks hommikul linna, kus jäime Abduli ootama. Nimelt on hostelis selline süsteem, et nemad otsivad sulle töö ja viivad sind töökohta või kuhugi, kust sind boss peale võtab. Abdul on üks imeliku huumorisoonega varastes neljakümnendates aastates kaltsupea. See päev magas ta sisse, niiet pidime ootama pool tundi linnas. Lõpuks vuras ta oma imebussiga parklasse ka me astusime sisse. Tee peal pani ta oma lemmikmuusikat, mis Marguse ja Egoni naerma ajas. Minuarust oli see veidi ebaviisakas. Muidugi ei ole Abduli lemmikmuusika tänapäeva popmuusika, vaid möödnunud sajandi india popmuusika. Või Araabia, kurat teab. Igatahes see tsungatsanga mängib tal koguaeg.
Esimene töö oli viinamarjaistikute istutamine. Tegime seda viis tundi ja sõitsime vahvate viiside saatel tagasi hostelisse. Käes oli reede ja otsustasime seda tähsistada odava austraalia veiniga( Mis polegi nii odav:D) Inimesed hostelis on sõbralikud ja toredad, ainult asiaate on liiga palju. Nad ei suhtle eriti teiste rahvustega. Õnneks on seal veel 5 eestalst, kellest kahega me päris hästi läbi saame. Ja muidugi inglane Dan, ja paar sakslast. Nendega suhtleme ka. Inimesi on kukku 50 hostelis. Hosteli juhataja on Naomi. Selline korpulentne, umbes 30 aastane naisterahvas, ülimalt tore ja sõbralik ja aus. Talle meeldivad naised muideks. Pole veel ühtegi ta tüdruksõpra näinud.
Aga igatahes me jõime ja nautisime see õhtu. Magama läksime pärast südaööd. Hommikul kell viis tormas Naomi meie tuppa ja ütles, et üks eestlane on alt ära hüpanud ja tal on kedagi tööle vaja. Ainuke, kes jõudis reageerida oli Egon ja tema oli ka esimene, kes meist püsiva töö peale sai. Egon on meil kartulikottide tõstja. Boss on ta tööga väga rahul, kiidab teistele töölistele pidevalt. Tööpäevad on tal pikad, 12 tunnised. Aga selle eest saab ja jälle teenida korralikult.
Mina sain eelmine esmaspäev ühe toreda farmeri juurde tööle, nimeks on tal Nick. Naine on tal pooleestane kusjuures. Ma töötan õnneks sees ja pakin õunu. Kõigepealt teen klammerdajaga kastid, siis panen õunad kasti, siis märgin kastile, mis suuruses õunad seal on, järgmisena teibin kastid kinni ja laon alusele. Kui alus on kaste täis siis panen igale kastile kleepeka ja templi. Kõige lõpuks loen alusel olevad kastit üle ja teen saatelehe moodi asja. Töö on kiire, aga kollektiiv ja töökoht on super. Koos minuga käib sela tööl veel Taiwani tüdruk Circle. ( Kõikidel asiaatitel on inglise nimed austraalias olles) Rääksin talle ükspäev eesti ajaloost, kliimast ja näitasin eesti raha. Erinevalt paljudest teistest asiaatidest, saab tema ka aru, mida ma räägin. Ainult mõned sõnad vajasid pikemat seletamist. Näiteks okupatsioon ja male( Kes on 5 kroonise peal? :D)
Karli sai täna uue farmeri juurde üksi tööle. Naomi ütles, et ta värvib puuoksi, see peaks meie aednikule väga sobiv töö olema. Margus sai eilsest brokkolit puhastama ja hakkima. Ta saab iga hommik ja õhtu hosteli autoga tööle ja sealt tagasi sõita.
Kuna mul on netis vaja veel asju ajada ja akut veel 40 minutit, siis ma lõpetan selle sissekande. Kirjutada oleks veel paljust, aga hostelis on nett väga kallis ja töö tõttu ei satu linna ka eriti.
Päikest teile sinna eestisse
No worries!
Egert
Subscribe to:
Posts (Atom)