Järjekordne nädal on mööda lennanud, aeg meenutada juhtunut.

Esmaspäeva hommikul ärkasin heas tujus, oli aeg tööle minna. Panin siis oma kaltsud selga ja söögid kotti ning hakkasin hostelist väljuma, kui vastu tuli Mikcey, kes ütles, et täna ma ei tööta. Pärast sellist meeletult positiivset uudist pidin peaaegu endale kuuli pähe laskma. Liikusin telekatuppa ja vahtisin koos püsiasukatega Orbu ja muid filme. Kogu järgnev päev venis nagu tatt.

Teisipäeval oli viimane tööpäev Nicki juures õunu pakkimas. Tulin sealt ära, sest 20 töötundi nädalas on naeruväärselt vähe. Kolmapäevast kuni laupäevani olen olnud uue töö peal, ploomide harvendamine. Tobedad ploomipuud, kasvatavad endale külge 95% rohkem vilja, kui talumees vajab. Ja loomulikult peame meie need 95% ära kiskuma. Seda tuleb teha loomulikult ülima kiiruse ja äärmise ettevaatlikusega, sest oksi ei tohi murda. Need on next years fruit, nagu farmer ütleb. Tekib selline küsimus, et kui 95% nagunii üle on, siis peaks ju mõni ärakistud oks ainult head tegema. Aga see selleks, töötunde ja raha saab korralikult. Järgmine nädal on veel seesama töö, idee järgi peaks 48 tundi tegema. Pärast seda on 2 nädalat uues istanduses.

Karli töötab eelmisest nädalast ka brokoli peal. Niiet nad kõik kolmekesi töötavad erinevates brokkolifarmides.

Niipalju tööst.

Ilm läks see nädal jahedamaks. Teisipäev ja kolmapäev olid soojad, aga ülejäänud nädal oli mõnusalt jahe. Tööd on ikka parem teha 16-17 kraadiga kui 37-38-ga. Pilvine on ka olnud teisel poolel.

Hostelis on inimesi mitmetest riikidest. Püüan anda lühida ülevaate nende eripäradest ja huvitavamatest isiksustest. Laias laastus võib jagada hosteli rahva asiaatideks ja valgeteks inimesteks.

Alustan siis asiaatidest. Neid on meie hostelis kolmest riigist: Taiwan, Lõuna-Korea, Hong-Kong. Taiwani omasid on kõige rohkem. Nemad on seltskonna mõttes kõige kasutumad, sest hoiavad alati omaette ja ei suhtle teiste rahvustega. Nende inglise keele oskus on ka enamasti allapoole arvestust. Seda juttu ei tasu võtta must-valgena, sest erandeid ikka leidub. Aga ma räägin üldmuljest. Puhtad ja lahked on õnneks. Tööd teevad suhteliselt hästi, ei virise kunagi. See ongi nende juures kõige kurvem, et nad on alandlikud ja ei julge kunagi kaevata, kui nende vastu ebaõiglane ollakse. Õnneks on enamik tööandjaid ausad ja ei peta.

Hong Kongi omasid on vähe. Nad kalduvad ka sinna Taiwanlaste poole, kuid suhtlevad mõnevõrra rohkem.

Kõige huvitavad ja lõbusamad on Lõuna Korealased. Julged ja huvitavad isiksused, kes ei karda juttu alustada, nalja teha või ennast seltskonnas lolliks teha. Kaks Lõuna-Korea tüdrukud on väga lahedad, ütlevad Tere Hommikust ja Head Ööd. :D Eesti keeles loomulikult!

Inglasi on kaks. Mina suhtlen kõige rohkem Daniga, kes on väga tšill tüüp. Sõbralik ja lahke, selline omamoodi tänapäeva hipi. Inglismaa talle eriti ei meeldi, sest ilm on dreadful ja maa on täis ennasttäis vanamoodsaid sitapäid, kellede pärast ta sealt ära tuli. Kavatseb 2012 juunis eestisse tulla. Teist inglast iseloomust Dan, kui ennastäis sitapead.

Iirlasi on ka kaks. Üks on siin hostelis olnud neli aastat. Nendest viimased kaks on riigis olnud illegaalselt. Töötab hostelis mustalt ja on enamus ajast joobes. Teise nimi on Tina ja tema on siin olnud 1.5 aastat. Päris rõõmus naine tundub, lahkub 3 nädala pärast.

Eestlasi on 10. Nad on eestlased.

Austaalsi on jällegi 2. Üks neist on Chris, kes on siin kaks aastat olnud. Ta on vist 30 aastane, aga näeb välja kui surm. Üüratud alkoholikogused on selle süüdlaseks. Iga teine päev veedab ta 3 tundi vannitoas, seda, mida ta seal teeb ei tea mitte keegi. Teine on Rick, kes on selline muhe vend.

Jätan siinkohal pooleli ja jätkan lähipäevil. Ei jõua täna kängurute paitamisest ja tulevastest pidudest kirjutada, homme kell 5:40 äratus jälle.

Cheers!

Egert