Esimesed nädalad!

Tere, mina olen Egert! :)

Lõpuks on mul natukene aega, et kodustele pikem ülevaade anda sellest, mida me siin kaugel maal kaks nädalat teinud oleme. Praegu istun Manjimupi linna väikeses kohhvikus, vaatan põletavat kevadpäikest ja sinitavast ning joon imehead lattet.

Sõit Austraaliasse oli pikk ja väsitav. Ma võin ausalt öelda, et vihkan lennujaamasid. Lennukeid ka. Ja neid kuradi väikeseid asiaate, kes lennukis su kõrvale istuvad ja magama jäädes leiavad, et just sinu õlg on kõige sobiam koht oma pea paigutamiseks. Aga nüüd siis minekust/tulekust pikemalt.

Sandri kuldratsuga jõudsime hommikul külma, vihmasesse ja tuulisesse Riiga. Lennujaamas ootasime mõned minutid, toimus pisaraterohke hüvastijätt Madliga (Madli valas pisaraid kõigi eest) Väravatest sisse läinud, pidime veel tunnikese passima ja siis algaski sõit. Lennuk oli logisev Ryanairi Boeing 747, mis oli naeruväärselt kitsas ja robustne. Õhkutõustes lennuk värises ja rappus, maandudes kostus kõlaritest võidufanfaare ja rahvas plaksutas. Kusjuures Ryanairi lennuk oli ainuke, kus maandumisel plaksutati. Muidugi võrreldes teiste õhusõidukitega, mida kasutasime, oli see kõige viletsam, niiet aplaus oli asja eest.

Londoni Stansteadi lennujaamas veetsime 12 närust tundi. Ilm oli sama sitt nagu Riias, ainult soojem oli. Ja need raisad küsivad seal lennujaamas iga asja eest raha. Ainult peldikus saad tasuta käia. Kahjujs on seal üks immigrant, kes seda 24/7 küürib ja sind ebamugavalt põrnitseb kui asja ajad. Igatahes väga igav ja piinav oli seal olla. Lõpuks keskööl hakkas meie Airasia lennuk õhku tõusma. Ees ootasid 12 fantastilist ja tundeküllast tundi kitsas lennukis. Nendel ma pikemalt ei peatu. Ainult sellel, et mingi aasia tibi jäi mu õla peale magama koguaeg.

Kuala Lumpurisse jõudes lõi troopiline kuum õhk näod kõigil märjaks. Sõime seal mäkis ja hiina restoranis. Egon tellis esimest korda elus hiina toitu. Enam ta seda ei tee. Kunagi. Mõned tunnid läksid üpris kiiresti ja peagi lahkusime Mina, Egon ja Karli Austraalia poole. Margus jäi kaheks pävaks Kuala Lumpurisse. Nüüd ei taha Margus enam minna Kuala Lumpurisse. Kunagi. Lennukis algasid viimased kuus tundi sõitu, mis venisid nagu ilge tatt. Kõik kes pole veel lennukiga lennanud, ärge tahtke ka. Kui te just esimeses klassis ei lenda, siis pole seal midagi huvitavat.

Lõpuks, pärast 25 tundi lendamist ja 20 tundi lennujaamu jõudsime me Austraalia pinnale. Käisime läbi passikontrollist ja pagasikontrollist ning astusime lennujaama eesruumi. Me olime surmväsinud. Elusees pole ma sellist uimasust tundnud. Õnneks tuli meiega rääkima kohe üks vanem naisterahvas, kes töötas vabatahtlikuna. Tuli välja, et hetkel oli Austraalias mingid pühad ja veel koolivaheaeg, niiet magamiskohta pidi olema võimatu leida. Helistasime läbi päris palju kohti ja lõpuks läbi ime leidsime ühe hosteli. Võtsime lennujaamast takso ja sõitsime hosteli. Egon ja Karli magasid tagaistmel, ma püüdsin ees istmel ärkvel olla. See oli piin, taksojuht vaatas küll imelikult, sest ma püüdsin täiest väest keskenduda ja mitte magama jääda, aga mu pea lihtsalt kukkus sülle mitu korda. Vist arvas, et olen mingi tableti all.

Hostel oli kena ja seal me magasime enam-vähem 12 hommikul järgmise hommikuni. Sealt läksime lennujaama Margust ootama. Veetsime seal ühe põneva öö. (Ironyy....) Margus saabus varahommikul ja lennujaamast liikusime uude hosteli, mis polnud nii hea kui eelmine, aga kõlbas.

Lubage mul nüüd mõni päev linas tiirutamist ja asjaajamist vahele jätta, sest järjest nii pikka juttu on raske kirjutada ja läpal saab aku ka tühjaks muidu.

Olnud viis päeva Perthis ja suured summad raha söögi peale raisanud leidsime lõpuks tööhosteli, kellel ruumi oli. See asub Perthist 300 kilti lõunas, Manjimupi linna lähedal. Hostelisse jõudes juhatati meid tuppa, mis oli suhteliselt kitsas ja ülerahvastatud. Tegime oma voodid üles ja läksime magama. Vähemalt püüdsime minna. Esimese öö magasin ma ühe suure Taiwani tüdruku peal. (Ülemisel naril, kes aru ei saanud). Ja ma ütlen, et tema teeb norskamises silmad ette ka vanaisale. Sellel näitsikul o meditsiiniline probleem, ma ütlen. Ja ta ei norsanud isegi korrapäraselt, vaid vahepeal vaiksemalt, siis oleks talle nagu mingi lkimp kurku jäänud. Kõige ägedamad olid tema plahvatused. Hetkeks oli vaikus ja siis äkitselt mattis kõuekõmin terve toa. Hämmastav naine. Praeguseks oleme mia ja Margus juba teises toas, kus paremini magada saab. Egonil ja Karlil pole selle norskamisega probleeme.

Esimene töö aussis tuli kähku. Juba järgmisel päeval kärutati meid kella viieks hommikul linna, kus jäime Abduli ootama. Nimelt on hostelis selline süsteem, et nemad otsivad sulle töö ja viivad sind töökohta või kuhugi, kust sind boss peale võtab. Abdul on üks imeliku huumorisoonega varastes neljakümnendates aastates kaltsupea. See päev magas ta sisse, niiet pidime ootama pool tundi linnas. Lõpuks vuras ta oma imebussiga parklasse ka me astusime sisse. Tee peal pani ta oma lemmikmuusikat, mis Marguse ja Egoni naerma ajas. Minuarust oli see veidi ebaviisakas. Muidugi ei ole Abduli lemmikmuusika tänapäeva popmuusika, vaid möödnunud sajandi india popmuusika. Või Araabia, kurat teab. Igatahes see tsungatsanga mängib tal koguaeg.

Esimene töö oli viinamarjaistikute istutamine. Tegime seda viis tundi ja sõitsime vahvate viiside saatel tagasi hostelisse. Käes oli reede ja otsustasime seda tähsistada odava austraalia veiniga( Mis polegi nii odav:D) Inimesed hostelis on sõbralikud ja toredad, ainult asiaate on liiga palju. Nad ei suhtle eriti teiste rahvustega. Õnneks on seal veel 5 eestalst, kellest kahega me päris hästi läbi saame. Ja muidugi inglane Dan, ja paar sakslast. Nendega suhtleme ka. Inimesi on kukku 50 hostelis. Hosteli juhataja on Naomi. Selline korpulentne, umbes 30 aastane naisterahvas, ülimalt tore ja sõbralik ja aus. Talle meeldivad naised muideks. Pole veel ühtegi ta tüdruksõpra näinud.

Aga igatahes me jõime ja nautisime see õhtu. Magama läksime pärast südaööd. Hommikul kell viis tormas Naomi meie tuppa ja ütles, et üks eestlane on alt ära hüpanud ja tal on kedagi tööle vaja. Ainuke, kes jõudis reageerida oli Egon ja tema oli ka esimene, kes meist püsiva töö peale sai. Egon on meil kartulikottide tõstja. Boss on ta tööga väga rahul, kiidab teistele töölistele pidevalt. Tööpäevad on tal pikad, 12 tunnised. Aga selle eest saab ja jälle teenida korralikult.

Mina sain eelmine esmaspäev ühe toreda farmeri juurde tööle, nimeks on tal Nick. Naine on tal pooleestane kusjuures. Ma töötan õnneks sees ja pakin õunu. Kõigepealt teen klammerdajaga kastid, siis panen õunad kasti, siis märgin kastile, mis suuruses õunad seal on, järgmisena teibin kastid kinni ja laon alusele. Kui alus on kaste täis siis panen igale kastile kleepeka ja templi. Kõige lõpuks loen alusel olevad kastit üle ja teen saatelehe moodi asja. Töö on kiire, aga kollektiiv ja töökoht on super. Koos minuga käib sela tööl veel Taiwani tüdruk Circle. ( Kõikidel asiaatitel on inglise nimed austraalias olles) Rääksin talle ükspäev eesti ajaloost, kliimast ja näitasin eesti raha. Erinevalt paljudest teistest asiaatidest, saab tema ka aru, mida ma räägin. Ainult mõned sõnad vajasid pikemat seletamist. Näiteks okupatsioon ja male( Kes on 5 kroonise peal? :D)

Karli sai täna uue farmeri juurde üksi tööle. Naomi ütles, et ta värvib puuoksi, see peaks meie aednikule väga sobiv töö olema. Margus sai eilsest brokkolit puhastama ja hakkima. Ta saab iga hommik ja õhtu hosteli autoga tööle ja sealt tagasi sõita.

Kuna mul on netis vaja veel asju ajada ja akut veel 40 minutit, siis ma lõpetan selle sissekande. Kirjutada oleks veel paljust, aga hostelis on nett väga kallis ja töö tõttu ei satu linna ka eriti.

Päikest teile sinna eestisse

No worries!

Egert