Järjekordne nädal on mööda lennanud, aeg meenutada juhtunut.
Esmaspäeva hommikul ärkasin heas tujus, oli aeg tööle minna. Panin siis oma kaltsud selga ja söögid kotti ning hakkasin hostelist väljuma, kui vastu tuli Mikcey, kes ütles, et täna ma ei tööta. Pärast sellist meeletult positiivset uudist pidin peaaegu endale kuuli pähe laskma. Liikusin telekatuppa ja vahtisin koos püsiasukatega Orbu ja muid filme. Kogu järgnev päev venis nagu tatt.
Teisipäeval oli viimane tööpäev Nicki juures õunu pakkimas. Tulin sealt ära, sest 20 töötundi nädalas on naeruväärselt vähe. Kolmapäevast kuni laupäevani olen olnud uue töö peal, ploomide harvendamine. Tobedad ploomipuud, kasvatavad endale külge 95% rohkem vilja, kui talumees vajab. Ja loomulikult peame meie need 95% ära kiskuma. Seda tuleb teha loomulikult ülima kiiruse ja äärmise ettevaatlikusega, sest oksi ei tohi murda. Need on next years fruit, nagu farmer ütleb. Tekib selline küsimus, et kui 95% nagunii üle on, siis peaks ju mõni ärakistud oks ainult head tegema. Aga see selleks, töötunde ja raha saab korralikult. Järgmine nädal on veel seesama töö, idee järgi peaks 48 tundi tegema. Pärast seda on 2 nädalat uues istanduses.
Karli töötab eelmisest nädalast ka brokoli peal. Niiet nad kõik kolmekesi töötavad erinevates brokkolifarmides.
Niipalju tööst.
Ilm läks see nädal jahedamaks. Teisipäev ja kolmapäev olid soojad, aga ülejäänud nädal oli mõnusalt jahe. Tööd on ikka parem teha 16-17 kraadiga kui 37-38-ga. Pilvine on ka olnud teisel poolel.
Hostelis on inimesi mitmetest riikidest. Püüan anda lühida ülevaate nende eripäradest ja huvitavamatest isiksustest. Laias laastus võib jagada hosteli rahva asiaatideks ja valgeteks inimesteks.
Alustan siis asiaatidest. Neid on meie hostelis kolmest riigist: Taiwan, Lõuna-Korea, Hong-Kong. Taiwani omasid on kõige rohkem. Nemad on seltskonna mõttes kõige kasutumad, sest hoiavad alati omaette ja ei suhtle teiste rahvustega. Nende inglise keele oskus on ka enamasti allapoole arvestust. Seda juttu ei tasu võtta must-valgena, sest erandeid ikka leidub. Aga ma räägin üldmuljest. Puhtad ja lahked on õnneks. Tööd teevad suhteliselt hästi, ei virise kunagi. See ongi nende juures kõige kurvem, et nad on alandlikud ja ei julge kunagi kaevata, kui nende vastu ebaõiglane ollakse. Õnneks on enamik tööandjaid ausad ja ei peta.
Hong Kongi omasid on vähe. Nad kalduvad ka sinna Taiwanlaste poole, kuid suhtlevad mõnevõrra rohkem.
Kõige huvitavad ja lõbusamad on Lõuna Korealased. Julged ja huvitavad isiksused, kes ei karda juttu alustada, nalja teha või ennast seltskonnas lolliks teha. Kaks Lõuna-Korea tüdrukud on väga lahedad, ütlevad Tere Hommikust ja Head Ööd. :D Eesti keeles loomulikult!
Inglasi on kaks. Mina suhtlen kõige rohkem Daniga, kes on väga tšill tüüp. Sõbralik ja lahke, selline omamoodi tänapäeva hipi. Inglismaa talle eriti ei meeldi, sest ilm on dreadful ja maa on täis ennasttäis vanamoodsaid sitapäid, kellede pärast ta sealt ära tuli. Kavatseb 2012 juunis eestisse tulla. Teist inglast iseloomust Dan, kui ennastäis sitapead.
Iirlasi on ka kaks. Üks on siin hostelis olnud neli aastat. Nendest viimased kaks on riigis olnud illegaalselt. Töötab hostelis mustalt ja on enamus ajast joobes. Teise nimi on Tina ja tema on siin olnud 1.5 aastat. Päris rõõmus naine tundub, lahkub 3 nädala pärast.
Eestlasi on 10. Nad on eestlased.
Austaalsi on jällegi 2. Üks neist on Chris, kes on siin kaks aastat olnud. Ta on vist 30 aastane, aga näeb välja kui surm. Üüratud alkoholikogused on selle süüdlaseks. Iga teine päev veedab ta 3 tundi vannitoas, seda, mida ta seal teeb ei tea mitte keegi. Teine on Rick, kes on selline muhe vend.
Jätan siinkohal pooleli ja jätkan lähipäevil. Ei jõua täna kängurute paitamisest ja tulevastest pidudest kirjutada, homme kell 5:40 äratus jälle.
Cheers!
Egert
Sunday, November 7, 2010
Tuesday, November 2, 2010
Esimene kuu!
Tere jälle!
Võtsin viitsimise kokku ja otsustasin mõned read kirja panna üle pika aja.
Praegu olen ma õues, hosteli omaniku maja ees, sest siin on kõige kiirem internet! Kell on 21:00 ja temperatuuri on umbes 20 kraadi. Manjimupis hakkab suvi kiirelt peale tungima. Alles mõned päevad tagasi pidid õhtul jopega väljas käima, nüüd on särgiväel täitsa okei. Täna päeval küündis õhutemperatuur varjus 30 kraadini, päikese käes 10 kraadi rohkem.
Eelmine kord jätsin rääkimata seda, mida me Perthis tegime. Vabandan ette, kui ma midagi kordan, sest kirjutan blogi offalainis ja pole eelmist postitust silme ees. Perthi jõudes selgus, et Austraalias oli koolivaheaeg ja mingi rahvuspüha, niiet hostelit leida oli peaaegu võimatu. äbu suure õnne leidsime viimasel hetkel koha, kus oli vabu voodeid. Nimi oli Ocan Beach Backpackers, väga mõnus koht, ookeanist 100 meetrit. Magasime ruumikas toas, kus oli 5 inimest peale meie. Põhimõtteliselt magasime lõunast järgmise päeva hommikuni, sest lennuväsimus oli nii suur. Järgmise öö veetsime lennujaamas ja ootasime Margust. Kolmanda päeva lõunal saime uude hosteli, seekord siis Black Swan Barracks. Koht ei olnud küll nii puhas, kui Ocean Beach, aga käras küll. Hea oli see, et saime need 2 ööd veeta neljakesti 8 inimese toas.
Kuna see hostel asutses Perthi hiinalinna piiril, võib öelda ka gettos, siis tekkis meil kohe esimesel hommikul ohtlik olukord. Ületades hosteli lähedal teed tahtsime veenduda, et meil on selleks õigus. Ristmikule oli jõudmas punane pikap ja me ei teadnud, kas me võime üle minema või peame ootama. Vaatasime kõik punnsilmil seda autot ja ületasime tee. Järsku tõmbas punane pikap teisele poole tänavat seisma ja välja tuli asiaadist gettovend, kes nähtavasti oli eile õhtust veel purjus ja peale selle parajasti härga täis. Vend oli väga ärritatud sellest, et me tema uhket tõlda julgesime oma silmapilkudega rüvetada. Õnneks suutsime härja maha rahustada ja pääsesime seekord külma tera embusest. Või kuuma kuuli.
Perthis külastasime botaanikaaeda, mis on nii suur, et selle läbivaatamiseks kuluks nädal ja läbiuurimiseks kuid. Edith Maasik oleks seal paradiisis. Teel sinna kohtasime hulgi tervisesportlasi, kes meid kõiki teretasid.
Söömas käisime põhiliselt mäkis ja meeled olid murest kurnatud, sest rahad hakkasid lõppema ja tööd silmapiiril polnud. Viimased kaks ööd Perthis veetsime taas Ocean Citys, kuhu seekord võtsime nelja inimese eratoa. See oli vist parim koht, kus ööbinud oleme. Toal oli oma wc ja dušš. Üks voodi oli kahekohaline. Ma käsin õhtutel üksi ookeani ääres jalutamas. Teisel päeval oli nii võimas tuul ja lained, et need pritsisid üle kõrge muuli.
Nüüd vahetan teemat ja pajatan Austaalia elust. Ilm on siin ütlemata selgelt soojem. Soojem kui eestis siis. Autod sõidavad valel pool teed koguaeg(KEEP LEFT!) Toidud on ka teistsuguse maitsega.
Kurat, suured äblikud ja imelikud putukad kukuvad ülevalt varikatuse peale klaviatuurile :D
Saial on imelik kõrvalmaitse igatahes. Vorsti ka siin eriti ei sööda. Viinereid pole olemaski. Liha ja grilltooted on kõik punased, see tähendab, et marinaadis lihatooteid ei ole eriti. Hea on see sellepärast, et siis näed, kas liha, mida sa ostad on värske. Toiduhindadest umbkaudne ülevaade eesti kroonides.
Sai: 17 krooni
Kartulakilo: 35 krooni
Kilo juustu: 80 krooni
Kilo vorsti: 70 krooni
Kilo sibulat: 35 krooni
Kilo liha: 200 krooni
Kiirmakaronid: 4 krooni
Arbuusikilo: 20 krooni
0.5 Coca Cola: 30 krooni
Pudel viina: 400 krooni
Rumm, viski: 300-400 krooni
Õlu 375 ml purgid 30 tk: 400 krooni
Vein 4 l: 180 krooni
Muna 10 : 30 krooni
Meie menüü on olnud suhteliselt stabiilne siin Majimupis. Tänane roog oli makaronid juustuga ja kalapulgad. Mitu korda oleme teinud spagette või makarone juustu ja vorstitükkidega. Eile oli ahjukartul ja ahjukana. Praekatrulit oleme teinud, keedukartulit hakklihakastmega kaks korda. Mõned õhtud, kui keegi pole viitsinud kokata oleme lihtsalt kiirmakarone söönud. Muna ka loomulikult.
Austraalia inimesed on kõik väga sõbralikud ja toredad. Ma mõtlen loomulikult austraalasi, mitte immigrante ja muid elukaid. Kui tühjal tänaval tuleb sulle inimene vastu, siis ta teretab sind. Iga päev küsitakse; How are you? Kui eestis arvatakse, et inimesel on midagi viga siis, kui ta naeratades tööle tuleb, siis siin on see teistpidi. Minu ülemus vist küsis peaaegu iga hommiku, et miks ma ei naerata. Rongides on tavaline see, et kõrvuti istuvad võõrad inimesed räägivad üksteisega. Perthis püüdis mingi härrasmees ühte daami ära sebida. Ei õnnestunud.
Me kõik töötame siin vahelduva eduga. Margus on ikka brokkoli korjaja, pakkija ning abitööline. Egon käis vahepeal Abduli juures viinamarjaistikuid katkumas.(Selle Abduli, kes lahkelt Afganistaani rahvamuusikat oma bussis naeruväärselt valjul helitjugevusel laseb). Nüüd käisid nad Karliga brokkolit korjamas. Homme lähevad Naomi juurde linna tööle. Mina tulin täna oma senisest töökohast ära, kuna ei saanud seal piisavalt töötunde. Pealegi oli seal palk väike. Kahju on, sest seal töötamine oli väga mõnus. Ülemus ja ta isa, kes seal ka töötasid olid ülitoredad. Ükskord isegi tegid mulle ja Circlile( Hong Kongi tüdrjuk, kellega koos töötasin) lõuna mis koosnes suurest lihakäntsakast, kolmest kotletist, kahest praemunast ja kuklist. Peale panid magustat tšillikastet. Kõige parem kõhutäis, mis austraalias saanud olen. Töö oli väga mitmekesine ja mis kõige tähtsam, see oli sees. Päikest ei olnud. Aga kahjuks oli nii, et töötunde sain esimesel nädalal normaalselt, kuid edaspidi sain palju vähem, kui oleks tahtnud.
Niisiis homsest hakkan väljas ka vist viinamarjaistikuid kitkuma. Nonii, nüüd ronib üks kena ämblikuplika ekraani peal. Moskiitoparv tiirutab ka lambi ümber. Niipalju siis tööst.
Üleeile ma assisteerisin Egonit lennukipiletite ostmisel. Tuleb ta tagasi 8. märtsi paiku, et minna Mariannega 100 päeva ballile. Mina ise tulen praeguste plaanide kohaselt tagasi umbes 24. märtsil. Kohal olen kindlasti aprilli esimesel nädalal.
Nagu te kõik juba facebookist nägite, toimus meil laupäeval halloweenipidu. Hommikul läksime Manjimupi ja lõunal Bridgetowni kostüüme laenutama. Karli riietas ennast Harry Potteriks. Minul Egonil ja Margusel ei õnnestunud laenutus erinevatel delikaatsetel põhjustel. Pidu algas vaikselt. Kokkuleppitud algus oli kell 8, kuid käima läks alles poole kümnest. Peale halloweeni oli ka see õhtu rahvusvaheliste toitude õhtu. Me tegime igivana eestlase rahvusrooga: Grillkana. Sakslased tõid laulale šnitšlid, keegi tegi küpsisetorti jäätisega, kananuggetid, sojakastmes splagetid. Teised eestlased tegid makaronisalatit ja täidetud mune. Toite oli muidugi rohkem. Kella poole kümnest avas Naomi baarikülmkapi, kuhu oli tangitud suurtes kogustes õlut ja veini. Pärast seda hakkas pidu sujuma. Veinikoksid kadusid kiiresti ja aeg lendas. Peagi oli kell 11 ja algas piljarditorniir. Kõik peolised andisd 2 dollarit võidufondi. Võitja sai lõpuks 60 dollarit. Teine koht pudeli veini ja hosteli kohvikruusi. Igal ühel oli 3 punkti, kordamööda löödi. Kes lõi mööda, kaotas punkti, kes sisse, säilitas skoori. Mängu võitsid lõpuks eestlased.
Pärast seda oli kell umbes 12. Ma haarasin läpaka ja ostsin pool tundi netiaega, mille ma veetsin Anniga webcamides Naomi maja ees. Egon oli selleks ajaks juba kapsas. Mina olin poole piljardi pealt joomise lõpetanud, aga tema hakkas asiaatidega õlut jooma. Selleks ajaks, kui me veebikaga rääkima hakkasime, polnud temast enam suhtlejat. Võtis jalad selga, väetas lillepeenra ja keeras tuttu. Ma lõpetasin vestluse ja pöördusin 1 ajal tagasi hostelisse. Peoruumis istusid Jonas( sakslane) ja Mickey (Iirlane). Pidasime nendega peaaegu 4 tundi vestlust ajaloost ja poliitikast ja juutidest ja iiri rahvavabstusarmeest ja sellistest asjadest. Samal ajal lakkusin austraalia õlut, mis oli nagu eesti oma, ainult maitsetum. Kella poole viie ajal keerasin magama.
Nonii, nüüd vist aitab selleks korraks.
Tervitustega, Egert!
Võtsin viitsimise kokku ja otsustasin mõned read kirja panna üle pika aja.
Praegu olen ma õues, hosteli omaniku maja ees, sest siin on kõige kiirem internet! Kell on 21:00 ja temperatuuri on umbes 20 kraadi. Manjimupis hakkab suvi kiirelt peale tungima. Alles mõned päevad tagasi pidid õhtul jopega väljas käima, nüüd on särgiväel täitsa okei. Täna päeval küündis õhutemperatuur varjus 30 kraadini, päikese käes 10 kraadi rohkem.
Eelmine kord jätsin rääkimata seda, mida me Perthis tegime. Vabandan ette, kui ma midagi kordan, sest kirjutan blogi offalainis ja pole eelmist postitust silme ees. Perthi jõudes selgus, et Austraalias oli koolivaheaeg ja mingi rahvuspüha, niiet hostelit leida oli peaaegu võimatu. äbu suure õnne leidsime viimasel hetkel koha, kus oli vabu voodeid. Nimi oli Ocan Beach Backpackers, väga mõnus koht, ookeanist 100 meetrit. Magasime ruumikas toas, kus oli 5 inimest peale meie. Põhimõtteliselt magasime lõunast järgmise päeva hommikuni, sest lennuväsimus oli nii suur. Järgmise öö veetsime lennujaamas ja ootasime Margust. Kolmanda päeva lõunal saime uude hosteli, seekord siis Black Swan Barracks. Koht ei olnud küll nii puhas, kui Ocean Beach, aga käras küll. Hea oli see, et saime need 2 ööd veeta neljakesti 8 inimese toas.
Kuna see hostel asutses Perthi hiinalinna piiril, võib öelda ka gettos, siis tekkis meil kohe esimesel hommikul ohtlik olukord. Ületades hosteli lähedal teed tahtsime veenduda, et meil on selleks õigus. Ristmikule oli jõudmas punane pikap ja me ei teadnud, kas me võime üle minema või peame ootama. Vaatasime kõik punnsilmil seda autot ja ületasime tee. Järsku tõmbas punane pikap teisele poole tänavat seisma ja välja tuli asiaadist gettovend, kes nähtavasti oli eile õhtust veel purjus ja peale selle parajasti härga täis. Vend oli väga ärritatud sellest, et me tema uhket tõlda julgesime oma silmapilkudega rüvetada. Õnneks suutsime härja maha rahustada ja pääsesime seekord külma tera embusest. Või kuuma kuuli.
Perthis külastasime botaanikaaeda, mis on nii suur, et selle läbivaatamiseks kuluks nädal ja läbiuurimiseks kuid. Edith Maasik oleks seal paradiisis. Teel sinna kohtasime hulgi tervisesportlasi, kes meid kõiki teretasid.
Söömas käisime põhiliselt mäkis ja meeled olid murest kurnatud, sest rahad hakkasid lõppema ja tööd silmapiiril polnud. Viimased kaks ööd Perthis veetsime taas Ocean Citys, kuhu seekord võtsime nelja inimese eratoa. See oli vist parim koht, kus ööbinud oleme. Toal oli oma wc ja dušš. Üks voodi oli kahekohaline. Ma käsin õhtutel üksi ookeani ääres jalutamas. Teisel päeval oli nii võimas tuul ja lained, et need pritsisid üle kõrge muuli.
Nüüd vahetan teemat ja pajatan Austaalia elust. Ilm on siin ütlemata selgelt soojem. Soojem kui eestis siis. Autod sõidavad valel pool teed koguaeg(KEEP LEFT!) Toidud on ka teistsuguse maitsega.
Kurat, suured äblikud ja imelikud putukad kukuvad ülevalt varikatuse peale klaviatuurile :D
Saial on imelik kõrvalmaitse igatahes. Vorsti ka siin eriti ei sööda. Viinereid pole olemaski. Liha ja grilltooted on kõik punased, see tähendab, et marinaadis lihatooteid ei ole eriti. Hea on see sellepärast, et siis näed, kas liha, mida sa ostad on värske. Toiduhindadest umbkaudne ülevaade eesti kroonides.
Sai: 17 krooni
Kartulakilo: 35 krooni
Kilo juustu: 80 krooni
Kilo vorsti: 70 krooni
Kilo sibulat: 35 krooni
Kilo liha: 200 krooni
Kiirmakaronid: 4 krooni
Arbuusikilo: 20 krooni
0.5 Coca Cola: 30 krooni
Pudel viina: 400 krooni
Rumm, viski: 300-400 krooni
Õlu 375 ml purgid 30 tk: 400 krooni
Vein 4 l: 180 krooni
Muna 10 : 30 krooni
Meie menüü on olnud suhteliselt stabiilne siin Majimupis. Tänane roog oli makaronid juustuga ja kalapulgad. Mitu korda oleme teinud spagette või makarone juustu ja vorstitükkidega. Eile oli ahjukartul ja ahjukana. Praekatrulit oleme teinud, keedukartulit hakklihakastmega kaks korda. Mõned õhtud, kui keegi pole viitsinud kokata oleme lihtsalt kiirmakarone söönud. Muna ka loomulikult.
Austraalia inimesed on kõik väga sõbralikud ja toredad. Ma mõtlen loomulikult austraalasi, mitte immigrante ja muid elukaid. Kui tühjal tänaval tuleb sulle inimene vastu, siis ta teretab sind. Iga päev küsitakse; How are you? Kui eestis arvatakse, et inimesel on midagi viga siis, kui ta naeratades tööle tuleb, siis siin on see teistpidi. Minu ülemus vist küsis peaaegu iga hommiku, et miks ma ei naerata. Rongides on tavaline see, et kõrvuti istuvad võõrad inimesed räägivad üksteisega. Perthis püüdis mingi härrasmees ühte daami ära sebida. Ei õnnestunud.
Me kõik töötame siin vahelduva eduga. Margus on ikka brokkoli korjaja, pakkija ning abitööline. Egon käis vahepeal Abduli juures viinamarjaistikuid katkumas.(Selle Abduli, kes lahkelt Afganistaani rahvamuusikat oma bussis naeruväärselt valjul helitjugevusel laseb). Nüüd käisid nad Karliga brokkolit korjamas. Homme lähevad Naomi juurde linna tööle. Mina tulin täna oma senisest töökohast ära, kuna ei saanud seal piisavalt töötunde. Pealegi oli seal palk väike. Kahju on, sest seal töötamine oli väga mõnus. Ülemus ja ta isa, kes seal ka töötasid olid ülitoredad. Ükskord isegi tegid mulle ja Circlile( Hong Kongi tüdrjuk, kellega koos töötasin) lõuna mis koosnes suurest lihakäntsakast, kolmest kotletist, kahest praemunast ja kuklist. Peale panid magustat tšillikastet. Kõige parem kõhutäis, mis austraalias saanud olen. Töö oli väga mitmekesine ja mis kõige tähtsam, see oli sees. Päikest ei olnud. Aga kahjuks oli nii, et töötunde sain esimesel nädalal normaalselt, kuid edaspidi sain palju vähem, kui oleks tahtnud.
Niisiis homsest hakkan väljas ka vist viinamarjaistikuid kitkuma. Nonii, nüüd ronib üks kena ämblikuplika ekraani peal. Moskiitoparv tiirutab ka lambi ümber. Niipalju siis tööst.
Üleeile ma assisteerisin Egonit lennukipiletite ostmisel. Tuleb ta tagasi 8. märtsi paiku, et minna Mariannega 100 päeva ballile. Mina ise tulen praeguste plaanide kohaselt tagasi umbes 24. märtsil. Kohal olen kindlasti aprilli esimesel nädalal.
Nagu te kõik juba facebookist nägite, toimus meil laupäeval halloweenipidu. Hommikul läksime Manjimupi ja lõunal Bridgetowni kostüüme laenutama. Karli riietas ennast Harry Potteriks. Minul Egonil ja Margusel ei õnnestunud laenutus erinevatel delikaatsetel põhjustel. Pidu algas vaikselt. Kokkuleppitud algus oli kell 8, kuid käima läks alles poole kümnest. Peale halloweeni oli ka see õhtu rahvusvaheliste toitude õhtu. Me tegime igivana eestlase rahvusrooga: Grillkana. Sakslased tõid laulale šnitšlid, keegi tegi küpsisetorti jäätisega, kananuggetid, sojakastmes splagetid. Teised eestlased tegid makaronisalatit ja täidetud mune. Toite oli muidugi rohkem. Kella poole kümnest avas Naomi baarikülmkapi, kuhu oli tangitud suurtes kogustes õlut ja veini. Pärast seda hakkas pidu sujuma. Veinikoksid kadusid kiiresti ja aeg lendas. Peagi oli kell 11 ja algas piljarditorniir. Kõik peolised andisd 2 dollarit võidufondi. Võitja sai lõpuks 60 dollarit. Teine koht pudeli veini ja hosteli kohvikruusi. Igal ühel oli 3 punkti, kordamööda löödi. Kes lõi mööda, kaotas punkti, kes sisse, säilitas skoori. Mängu võitsid lõpuks eestlased.
Pärast seda oli kell umbes 12. Ma haarasin läpaka ja ostsin pool tundi netiaega, mille ma veetsin Anniga webcamides Naomi maja ees. Egon oli selleks ajaks juba kapsas. Mina olin poole piljardi pealt joomise lõpetanud, aga tema hakkas asiaatidega õlut jooma. Selleks ajaks, kui me veebikaga rääkima hakkasime, polnud temast enam suhtlejat. Võtis jalad selga, väetas lillepeenra ja keeras tuttu. Ma lõpetasin vestluse ja pöördusin 1 ajal tagasi hostelisse. Peoruumis istusid Jonas( sakslane) ja Mickey (Iirlane). Pidasime nendega peaaegu 4 tundi vestlust ajaloost ja poliitikast ja juutidest ja iiri rahvavabstusarmeest ja sellistest asjadest. Samal ajal lakkusin austraalia õlut, mis oli nagu eesti oma, ainult maitsetum. Kella poole viie ajal keerasin magama.
Nonii, nüüd vist aitab selleks korraks.
Tervitustega, Egert!
Subscribe to:
Comments (Atom)